Ettenägematutel sündmustel justkui ei näigi lõppu tulevat– vaid mõni tund pärast raketirünnakuid just Iraanis alla kukkunud Ukraina reisilennuk vaid suurendas ärevust selle suhtes, kas suurriikidevaheline konflikt on nõudnud oma esimesed tsiviilisikutest ohvrid. Õnnetu kokkusattumus või mitte – esialgu kahtlustatakse siiski mootoririket ja mitte kellegi tahtlikku hävitustööd –, seda peab selgitama edasine uurimine. Kui mustade kastide tootjale väljaandmisest keeldunud Iraan seda muidugi võimaldab.
Ebakindlus valitseb selleski, milline oli raketirünnakute põhjustatud kahju. Kui Ameerika president teatas pea olematutest kahjudest, siis Iraani meedias levisid kuuldused 80 tapetud ameeriklasest. Kas tõe selgumisel jääb oma sõnadele kindlaks ka Iraani välisminister, kes nimetas raketirünnakuid proportsionaalseks vastulöögiks Iraani kõrge kindrali Qasem Soleimani tapmise eest? Trumpi motiividest selle tapmiskorralduse andmisel rääkimata – kas tõrjuti vahetut ohtu ameeriklastele või on siin otsene seos hoopis läheneva presidendikampaaniaga, nagu kahtlustavad riigipea kriitikud tema kodumaal.
Ilmselt on neid põhjusi veelgi, miks võiks olukord Lähis-Idas erakorralise päevakorrapunktina tõstatuda tänasel ÜRO julgeolekunõukogu arutelul. Osavõtlikkusele ei sunni meid aga mitte üksnes Eesti roll selle nõukogu värske liikmena, vaid tõsiasi, et maailmas ei toimu ükski sündmus isoleeritult. Nagu nendib välispoliitika ekspert Erkki Bahovski tänases lehes: „Iraagi sõda ei tundunud ka alguses nii suur asi, aga see sünnitas ISISe, mis tekitas omakorda Süürias konflikti. See sünnitas rändekriisi, mis jõudis ka meieni.“
Kommentaarid