MARJU LEPAJÕE: Vallo Toomla esimene dokfilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad“ on eriline selles mõttes, et portreteeritav lahkus siit ilmast enne planeeritud võttepäevi.Foto: Kaader filmist
Jaanus Kulli 2. november 2019 00:01
VALLO TOOMLA: Tootjafirma F-Seitse pidas Vallo Toomlat sobivaimaks režissööriks, kes võiks Maju Lepajõge portreteerida. (Mart Raun)

„Et nii suurt ja sügavat inimest, nagu seda oli Marju Lepajõe, tundlikult ja detailirohkelt portreteerida ning mitmekülgselt avada, tulnuks ületada teatud piir või sfäär, millest ta meid edasi ei lasknud,“ tunnistab noor režissöör Vallo Toomla, kellele portreefilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad“ oli üleüldse esimeseks dokfilmiks.

Dokfilmi režissööri nii-öelda võlu ja valu seisneb selles, et sihtpunkti jõudmist ei saa ette planeerida või suuresti ei saa planeerida?

Mingil määral on võimalik ikka planeerida. Kirjutame mingisuguse nägemuse filmist ning filmi loo, eeldatava struktuuri ja vundamendi paneme varem paika. Ehk siis, meil on ettekujutus, et kus ja mida me võiksime filmida, aga loomulikult elus endas on keerdkäike rohkem kui meie kujutluses. Ehk siis, elu ei lähe alati nii, nagu me oleme planeerinud. Teisest küljest – eriti dokfilmi tehes – pakub elu variante, mis üllatavad, mis viivad mõtted uutele radadele. Samas mõtted, mida me teostame, ei hakka võib-olla nõnda elama, nagu nad kujutluses silme ees olid. Lõppsihti valmis mõelda ilmselt ei saa, aga oma mõtete ja tegudega saab filmi vajalikus suunas juhtida.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon