Peapiiskop Urmas Viilma: Marju Lepajõest jäänud lünka on raske täita (5)

"Tänahommikune uudis Marju Lepajõe surmast on suur kaotus mitte ainult kirikurahvale, vaid kogu eesti kultuurirahvale, eriti humanitaarteadlaste kogukonnale. Kui kõneletakse asendamatutest inimestest, siis Marju Lepajõe kaotus on selle ütluse kinnituseks. Seda lünka kellelgi täita on ülimalt raske ning selleks kulub tõenäoliselt mitu aastakümmet," mõtiskleb Viilma sotsiaalmeedias.

Viilma sõnul lummas Lepajõe lisaks suurele teadmistepagasile, millest tal oli alati midagi ammutada, kõiki oma õpilasi, kolleege ja kuulajaid suurepärase ning terase sõnaseadmisoskusega.

"Sellest kõlas vastu iidsete klassikaliste mõttekäikude ajatu värskus. Marju Lepajõe vahendusel said varakeskaegsed kirikuisad ja antiikfilosoofid kaasaegseteks mõjuisikuteks ja arvamusliidriteks," nentis Viilma ja lisas, et Lepajõe ise oli võrdsena nende seas.

"Elegantse nõtkusega suutis ta läbi ajalooprisma anda tabavaid ja teraseid hinnanguid kõigele sellele, mis meie ümber toimub ka täna. Ta oli humanitaarteaduste eestkõnelejate esirinnas ja valutas südant selle pärast, et reaalia kipub tänapäevases materialistlikus ja sekularistlikus ühsikonnas paratamatult võimutsema humanitaaria üle. Tema sõnad sel teemal kõlasid peaaegu prohveteeringuna."

Viilma lõpetab järelehüüde Lepajõele Ovidiuse sõnadega Bene qui latuit, bene vixit! (kes on elanud silmatorkamatult, on hästi elanud – toim.).