Kirjastaja Tauno Vahter: tuleks olla skeptiline, kui ühes raamatus räägitakse vähiravist, tulnukatest ja vandenõuteooriatest (10)

„Lääne-Euroopa edetabelites oli selliseid raamatuid ehk viis ja nad olid leebema sisuga,“ sõnab kirjastaja. Vahteri sõnul peaks esoteerikaraamatud jagada kaheks – on natuke leebemad ja tõsisemad esoteerikaraamatud. Leebemad on pigem eneseabiraamatud, mis on seotud näiteks metsas jalutamise, budismi või palverännakuga. Teine pool on Vahteri sõnul natuke kahtlasem ja seotud inimese tervisega. „Praegu on edetabelites mitu raamatut, kus on väga veidrad teooriad seotud omavahel. Ma arvan, et neid ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Ei tasu hakata analüüsima iga konkreetse haiguse soovitust, sest ei ole mina arst ja paraku väga tihti ei ole ka nende raamatute autorid arstid.“

Vahter ütleb, et inimesel endal võiks tekkida teatud skeptilisus, kui on näha, et ühes raamatus kirjutatakse nii tulnukatest, inglitest, vandenõuteooriatest kui ka vähiravi võimalustest ebatraditsiooniliste võtetega. „Ma ei näe, et oleks väga kasulik, kui niivõrd esil on raamat, kus ühel leheküljel räägitakse sellest, et eneserahulolu puudumine tekitab ajuvähi ja järgmises peatükis on juttu sellest, et maakera sisse on ehitatud seitsmekordne maja, kus tegeletakse meile uue tsivilisatsiooni loomisega.“

Vahter ütleb, et esoteerikaraamatute populaarsus käib lainetena. „Üks suur laine oli pärast seda, kui 10 aastat tagasi hakati meie ja Vene kanalitel näitama selgeltnägijate saateid, mis osutusid väga populaarseteks.“ Karmimad teooriad on Vahteri sõnul populaarsemad just Ida-Euroopas ja endistes Nõukogude Liidu riikides. „Siin võib olla mingi seos ka Nõukogude Liidu minevikuga – inimestel on sisse jäänud kerge usaldamatus suurte organisatsioonide vastu, nagu riik ja traditsiooniline meditsiinisüsteem.“ Samas võib Vahteri sõnul põhjuseks olla ka viimaste nädalate kuum teema ravijärjekordade osas. „Mõni hakkab ehk sellepärast otsima abi ebatraditsioonilisest kohast.“

Kirjastaja tunnistab, et teinekord tekib neil ka dilemma, kas peaks mingeid raamatuid avaldama. „Mõnel juhul on asi väga selge, aga alati ei ole. Esimene märk on see, kui midagi pakutakse välja väga radikaalse ravimina väga paljude asjade vastu.“ Vahter meenutab, et tema veetavale kirjastusele Tänapäev pakuti kord kirjastada raamatut, kus kirjas, et kärbseseeneleotisega saab ravida paljusid haiguseid. „Sellist asja ei julge avaldada.“ Kuigi kirjastajad raamatuid toimetada ei saa, on võimalus pilk peale visata, mida allikana kasutatud on. „Kui viidete nimekirjas on, et mingis Vene telesaates keegi rääkis, siis ei ole see ju tegelikult mingi allikas.“

Küsimusele, kas kirjastajatel teinekord ka ilmunud raamatute pärast häbi on, vastab Vahter, et kindlasti. „Häbi võib olla kahel põhjusel – sisu pärast või selle pärast, et see on halvasti tõlgitud, kujundatud või toimetatud. Teisel variandil on reeglina mingi väga halb asjaolude kokkulangemine, millel on rohkem kui üks süüdlane.“ Tänapäev on aastate jooksul avaldanud umbes 2000 raamatut, millest Vahterile meenub küll umbes viis, mis oleks võinud avaldamata jätta. „Üks raamat oli põhimõtteliselt kinnimakstud tellimustöö ühe partei poolt teise partei esindaja mustamiseks. Paar raamatut on seotud Estonia uppumisega, mis levitasid teooriaid, mida oleks ehk parem olnud mitte levitada. Ja tõenäoliselt oli paar raamatut, milles esoteerika kipub liiga hulluks minema.“