Mis on kaameli küüru sees? (1)

Reeglina siinsed asukad oma puuridest välja ei pääse, lohutab loomaaia ekskursioonijuht Valdo Aren neljapäeval hilisõhtust ringkäiku sisse juhatades. Siiski manitseb Aren ekskursante grupis püsima. "Ei teagi, kumb on ohtlikum, kas meie turvamees või lahti pääsenud lõvi," täpsustab teine giid. Hoiatused antud, võib alata kolme ja poole tunnine ringkäik hämarduvas zoopargis ehk metsiku looduse saatkonnas, nagu Aren seda romantiliselt nimetab.

Loomaaed on koht, kuhu öösiti üldiselt sisse ei pääse. Erandeid muidugi esineb. Valdo Aren meenutab, kuidas ta ühel hommikul tööle tulles kuulis loomaaia tammiku juures kahtlast krabinat. Nähes põõsaste varjus suurt kogu liikumas, oli esimene mõte: karu on lahti pääsenud!

Jalgade ja südame värisedes hiilis ta kogukale krabistajale lähemale. Kuni selgus, et kardetud karu asemel oli metsatukas hoopis memmeke, kes selgitas, et ronis üle aia loomaaeda lilli korjama.

Selge pilt, miks ümbritseb loomaaeda niivõrd kõrge aed – peljatakse pigem sisse- kui väljamurdmist.

Kas kaamel sülitabki?

Prouadest on Arenil veel lugusid. Kaugel nõukogude ajal käis tihti zoopargis omapärase suure kübaraga daam, kelle töötajad ristisid Vana Toomaseks. Kord jäänud proua kaamleid uudistama, kui tuul pani suure kübara laperdama. Üks kaamel ehmus nähtust niivõrd, et sülitas tiibu kasvatava peakatte suunas.

Selliseid juhuseid tulevat siiski üliharva ette, kuigi inimesed kardavad sageli, et kaamlid võivad nende peale sülitada.

Küüruga loomade kohta on müüte veelgi. Kõik teavad, et kaamel võib korraga juua vannitäie vett (umbes 160 liitrit) ning läbida seejärel paar nädalat joomata pikki vahemaid. Tihti usutakse, et joodud vesi säilib vedelal kujul kaameli küürus. Tegelikult muutub see siiski rasvkoeks ning küüru nõelaga torgates kui kellelgi peaks nii sõge mõte pähe tulema ei hakka sealt vett purskama.

Kaamel pole aga sugugi ainus loom, kes suudab pikka aega olla joomata. Ilma veeta võivad kaua vastu pidada ka maod, koaalad ja pingviinid.

"Ta ju hüppab mulle kaela!"

Öises zoos ringi jalutades selgub pea igal sammul, et inimestel on loomade kohta väga palju eksiarvamusi. Üks neist tuleb ilmsiks siis, kui jõuame ringkäiguga ilveste puuri juurde.

Aren võtab jutuks hirmuäratava legendi, justkui võiks ilves inimesele metsas puu otsast kaela hüpata ja ta verest tühjaks imeda. Nagu äsja kuuldud jutu illustreerimiseks ronib üks ilvestest puuris oleva puu otsa. "Aga nii ta ju hüppabki mulle kaela!" osutab puuri lähedal seisev naisterahvas veendunult.

Aren vangutab aga pead ning selgitab, et ilvesed ei tunne ennast puu otsas sugugi nii enesekindlalt, kui tundub. Kaslased üritavad nimelt alati oma käppasid säästa. Kõrgelt puu otsast allahüppamine läheks selle reegliga aga vastuollu.

Ilvestest rääkides ei saa üle ega ümber meie presidendist. Ekskursioonijuhi sõnul on ta kuulnud kooliõpetajaid lastele rääkimas, et loomaaia väravatel olevad ilvesed on seal just president Ilvese auks. Mõistagi on see järjekordne müüt. Väravatel ilutsevad kaslasenäod sümboliseerivad hoopis ilvese staatust Tallinna loomaaia vapiloomana.

Kes on hõõguvate silmadega pantrid

Eksiarvamused on seotud ka loomade nimedega. Areni sõnul on kaku kohta öökull öelda zooloogilises mõttes sama hea kui karu mesikäpaks nimetada. Näiteks lumekakku ei saa kuidagi öökulliks pidada: valge sulestikuga lind elab ju polaaraladel, kus öö ja päev kestavad pool aastat järjest. "Lumekakk ei suuda ka parima tahtmise juures tervet päeva ära oodata, et jahile minna," seletab Aren lõbusalt.

Sõnaga "panter" on samuti alatasa segadus. Pantri nime kuuldes tekib inimeste silme ette tavaliselt pilt mustast hõõguvate silmadega kaslasest. Ei teata, et panter on kaslaste perekond, kuhu kuuluvad nii lõvi, tiiger, leopard ja jaaguar.

Inimeste väärarvamused on Areni arvates siiski andeksantavad. Loomade klassifitseerimine on tema sõnul nagu anatoomia, mida on raske õppida, kuid kerge unustada.

Pealetükkiv jääkarupreili

Nüüd tuleb jutuks Apelsin. Mitte tsitrusvili, vaid jõesiga, kes endale pikka aega paaritumiskaaslast ootas. Lõpuks naeratas talle õnn ning Apelsinile toodi kaasadeks lausa kolm emast jõesiga. Kahjuks ei mõjunud ootamatu pruutide rohkus isasele jõeseale hästi ning ta sai rabanduse.

Paarilisega oli probleeme ka jääkaru Nordil. Nimelt oli talle kaaslaseks toodud jääkarupreili Frida ekskursioonijuhi sõnul pisut nümfomaansete kalduvustega. Nordile selline pealetükkivus aga ei sobinud. Nii tuli tal esialgu vanema emakaru Vaida juurde elukooli saata. Pärast mõningast Vaida käpa all viibimist sai Nord kogemusi juurde ning julges viimaks ka Frida lähenemiskatsed vastu võtta.

Ka leopardil on radikuliit

Järglaste saamine on nii vabas looduses kui loomaaias ellujäämise võtmeküsimus. Aren kinnitab, et kui loomad on võimelised zoos järglasi saama, on nende siinsed elutingimused järelikult rahuldavad. Kahjuks ei piisa alati suurest puurist ja heast toidust. Mõnikord saavad peenikese pere sigitamisel takistuseks ealised iseärasused. Väljasuremisohus leopardidelt ootab järglasi kogu loomaaia töötajaskond, ent isaslooma radikuliit seab ootuste täitumise kahtluse alla.

Hilisõhtusel tunnil leopardide juurde jõudes ei reeda kaslaste probleeme aga miski: loomad sörgivad ööhämaruses reipalt ringi. Ühe erandiga – too istub kõrgel puu otsal ning kuuvalgel on näha, kuidas ta sõõrmetest paiskub hingamisel auru. See on lummav vaatepilt!

Aren jutustab taustaks loo, kuidas Kaido Höövelson olevat mõned aastad tagasi ühele leopardipojale sumo traditsioonide kohaselt ristimistseremoonia korraldanud. Kutsika nimeks sai mõistagi Baruto.

Toonekurg ei olegi kurg!

Hingekriipivat vaatepilti pakuvad ka kuuvalgel helkivad linnutiigid. Ekskursioonijuhi sõnul on need loomaaia uhkuseks: linnuala valmimine võttis aega paarkümmend aastat, ent tulemus tegi kadedaks terve rea loomaaedu.

Vaatamata sellele, et siin elutseb ligi 500 lindu, on tiigid puhta veega ja lõhnavad nagu metsajärved. Vee ääres kõndides saame muu hulgas teada, et kaldal patseerivad toonekured ei olegi tegelikult kured, vaid kuuluvad hoopis karklindude hulka.

Norus londiga elevant

Elevanti hilisõhtul näha ei õnnestu, küll aga demonstreerib Aren karva suurimetaja sabast. Loomulikult saadab esitlust humoorikas lugu. Nimelt olevat Tallinna loomaaias kaks elevandipreilit. Üks neist käituvat nagu tõeline daam, teine olevat aga ehtne maanaine.

Kord leidnud talitajad hommikul elevantide juurest hunniku sabakarvu. Vaatluse käigus selgus, et õnn polnud oma välimusest hoolivale peenele elevandipreilile naeratanud. Nimelt oli boheemlaslikum sõbranna suutnud talle mingil moel saba peale astuda, misläbi jäi saba tükk maad hõredamaks ning hõreda hännaga vandipiiga käis tükk aega norus londiga ringi.

Peale selle saame teada, et elevandil vahetuvad elu jooksul hambad kuus korda. Elevantide surma peamiseks põhjuseks olevatki nende hambutus. Muud organid töötaksid tõenäoliselt veel mõnda aega edasi, aga kuna ilma hammasteta ei saa loomad enam süüa, ei ela nad pärast viimaste kikude äratulekut enam kuigi kaua.

Euroopa vanim ninasarvik

Mõned loomad Tallinna loomaaias on võrreldes vabas looduses viibivate suguvendadega elanud kadestamisväärselt vanaks. Näiteks metsa-rebane peab vaid paar sünnipäeva, turvalises keskkonnas vananev loomaaiarebane võib elada aga isegi 12–13 aastat.

Lausa rekordi püstitas Tallinna loomaaia ninasarvik Murray, kelle elupäevad kestsid koguni 41 aastat. Teadaolevalt on ta ainus nii vanaks elanud ninasarvik Euroopas. (Muide, miks ninasarvik alatasa mudas püherdab? Ta teeb putukatõrjet!)

Suurte jässakate metssigade juurde jõudes hõikab üks laps, et notsud on mustad. Seegi on taaskordne eksiarvamus. Kuigi sigadele meeldib sarnaselt ninasarvikutele mudavanne võtta, ei ole nad seepärast mustad. Vastupidi, keha küljest kooruv muda aitab seal mustusest ja bakteritest vabaneda. Vabas looduses elutsevad kärsaga sõralised harrastavad pärast mudas kümblemist sageli rabavees sulistamist.

Järjepidevad raipekotkad

Kuigi see võib kõlada üllatuslikult, ei tea Areni sõnul paljud lapsed enam, mida kärss üldse tähendab. Samuti jäävad mudilased sageli vastuse võlgu, kui küsitakse, mis on händ või kannus. Händkakust möödudes vaadatakse sageli linnu tiibu, kuna arvatakse, et händ vihjab ingliskeelsele sõnale hand (käsi). Tegelikult käib jutt mõistagi sabast.

Peale kakkude pesitseb loomaaias hulk kotkaid. Õhtuhämaruses on üsna õõvastav kuulata kirjeldust, kuidas raisakotkad pead looma roiete vahele surudes tema sisikonda söövad. Poole tunni jooksul võib looma raipele koguneda lausa paarsada raisakotkast. Esimesena saavad kõhu täis süüa tugevamad isaslinnud.

Omamoodi lind on veel raipekotkas, kelle ohvriks võivad langeda teiste lindude munad.

Hilisõhtune ringkäik loomaaias lõpeb päris pimedas, paari tunniga palju targemaks saanud ekskursandid kaovad öösse.