ARVUSTUS: "Elavad surnud" – lambad hundinahas

Kui arvustus sisaldab spoilereid, siis andke andeks! Siiski pole mul plaanis neid siin väga eksplitsiitselt mainida. Aga nagu tavaliseltki, räägin ma alguses üldmuljetest ja seejärel liigun laiemate analüüsideni.

Esimese asjana tuleks ära mainida, et kõnealuse episoodi lavastajaks oli vanameister David Lynchi tütar Jennifer Lynch. Naine jättis tõenäoliselt kõneka märgi oma oskustest "Elavate surnute" pärandisse, sest mu mälu ei suuda esimese hooga leida sarjast hetki, mis oleks olnud varem niivõrd kulmukergitavad.

Nimelt räägin kahest surmast uues episoodis, mis võiksid vabalt olla osaks mõnest kinoklassikasse kuuluvast zombie-filmist. Verd ja võikust oli muljetavaldavalt.

Samas tahaks aga samade surmade osas "Elavate surnute" tegijatega pahandada. Ma arvan, et see ei olnud lavastaja möödapanek, vaid pigem stsenaristide ila. Jah, ma usun, et ILA on selle iseloomustamiseks just kõige õigem termin.

Telekunstis on üks klišee, mida on tõesti äärmuseni ära leierdatud ja iga pädevam ja staažikam televaataja saab sellest alati aru.

Nimelt räägin sellest ilmselgusest, et kui kellelgi pööratakse tähelepanu ja seda just väga emotsioonidele rõhudes, siis on raudpolt kindel, et too tegelane oma lõpu leiab. Sama reha otsa on "Elavate surnute" tegijad varemgi astunud. Tundub olevat väga odav võte.

Kuid okei, tuleb nentida, et nad oskavad ka edukalt emotsioonidel mängida, kui tuua näiteks tänasest episoodist Caroli ning Sami vestlus.

Kui emotsioonidest juba rääkida, siis liigub sari endiselt draamaradadel. Ollakse taaskord jõudmas armukolmnurgani. See näitab, kuidas turvalises elukeskkondades jõutakse jällegi pseudoprobleemideni.

Kuid eks inimesed olegi probleemialtid loomad. Kui probleeme ei ole, siis tuleb need ka kõige triviaalsematest asjadest kunstlikult luua.

Nagu sellest veel vähe oleks, siis tuleb sinna veel teatav vägivaldsuse ja kangelaslikkuse aspekt ka juurde panna, kuid sellest ma hetkel lähemalt ei räägi, sest see oleks juba spoilimine.

Tuleme nüüd tagasi teema juurde, milleks oleks tsivilisatsiooni taasehitamine. Sellele viitab ka käesoleva kirjatüki pealkiri.

Ma arvan, et selle episoodi teemaks (või vähemalt üheks neist) oli mõistatada, kuidas saavad külg-külje kõrval elada taasmetsistunud loomad, kes on reaalse eluga kokku puutunud enamiku ajast pärast apokalüpsise toimumist, ja kodukassid, kes ei ole tegelenud mitte ellujäämisega, vaid tsivilisatsiooni ülesehitamisega. Need kaks asja ei ole võrdelised.

Apokalüpsise sündmuslikkus on midagi sellist, mis juurutab inimesse uutmoodi maailmanägemist: iga päev oma elu eest võitlemine karastab ning toob esile parimad omadused.

Sealsamas jällegi ka halvimad omadused, kuid siinkohal mõtlen ellujäämiseks vajalikke oskusi – juhtimisoskus, kiirus, mõtlemisvõime jne.

Kõige tähtsam on aga, et enamik saavutab afektikontrolli, mis tähendab, et ohuolukorras ei võta võimust paanika, vaid just mõni omadus, mis aitab sellest eluga välja tulla.
Siin tekibki küsimus: kuidas saavad kogukonda juhtida subjektid, kes ei ole reaalses maailmas karastunud? Sellises olukorras on võimuvahetus immanentne.

Kuigi mu jutt arvustuse alguses võis viidata justkui sellele, et ma ei olnud tänase episoodiga rahul, siis see aga ei ole absoluutselt nii.

Kui ma siin iganädalaselt (ning banaalselt) hindaks uusi peatükke kümnepallisüsteemis, siis seekordne oleks tugev 8/10. Endiselt asetaks ma käesoleva hooaja "Elavate surnute" hooaegade hierarhias esimesele kohale.

Alles seejärel tuleks paljukiidetud Darabonti ehk esimene hooaeg.

Ülejärgmine nädal on juba hooaja finaal ning need on tavaliselt tõelised pommid – seega ei jõua ära oodata!

Õnneks ei pea aga pärast seda kaua ootama, et taas sellesse universumisse sukelduda, sest suve lõpus on võimalik juba spin-offi kallal maiustada.