Foto: Reuters / Scanpix
Teleblogi
24. märts 2015, 14:01

ARVUSTUS: "Elavad surnud" – antikangelastest vol.2

Selle nädala episoodis („Try“) üritavad tegelased, nagu ka pealkiri viitab, midagi korda saata – kes üritab uue eluga kohaneda, kes üritab midagi kellelegi selgeks teha jne. Kuid see, mis siiski tuleb minu arvates taaskord esile, on kvaliteet-televisiooni "kuum teema" ehk kontseptsioon antikangelastest.

Nagu traditsiooniks kujunenud, siis ma esiteks viitaks jälle episoodi lavastuslikele aspektidele.

Taaskord on korda saadetud midagi sellist, mis on kiiduväärt – seekord muusikalises režiis. Lisaks sellele, et esindatud on harv juhus, kus muusikat on kasutatud niimoodi, et see tõmbab vaataja teatavale lainepikkusele ning vastavalt sellele sisestab jälgija kuvatavasse maailma, siis tähenduslik on ka kasutatud loo sõnum.

Tegemist on Nine Inch Nailsi looga "Somewhat damaged", mille pealkiri viitab kindlasti sellel, et ka meie poolt jälgitavatesse tegelastesse on post-apokalüptiline maailm jätnud omad jäljed ning neid teatud viisil "kahjustanud".

Kuid nüüd edasi episoodi sisulise analüüsi juurde, mis – nagu ikka – võib sisaldada vähemal või suuremal määral spoilereid.

Esiteks tahaks juttu teha noortest ehk siis täpsemalt Carlist ning Enidist. Tegemist on kahe teismelisega, kes on nii-öelda erinevatest maailmadest pärit – Carl on karastunud metsiku eluga võitluses zombidega ning Enid on pikemat aega mekkinud „tsivilisatsiooni“ hüvesid.

Just need aspektid teevad nad teineteise jaoks natuke kohutavaks ning siit kujuneb välja teatav klassiõhtute dünaamika, kus erinevad sugupooled on hirmul ning seisavad klassi kummaski nurgas, sest keegi ei julge kedagi tantsima paluda. Kuid eks näis, kuidas see teema edasi areneb. Loodetavasti ei kujune sellest mingit noorteromaanidele eripärast mitmekülgse ebaküpsuse demonstratsiooni.

Teiseks tahaks rääkida väikesest analoogiast "Troonide mänguga" ("Game of Thrones"). On ilmselge, et tegelasi varitseb mingi tundmatu oht. Kes on need müstilised psühhopaadid, kes jätavad siia-sinna vedelema laipu, kellele on noaga graveeritud otsmikule teatud sümbol?

Eks koomiksimaailmaga tuttavad vaatajad juba teavad, kellega tegu, kuid ei maksa seda spoilida neile, kes piirduvad teleseriaali nautimisega.

Kuid tagasi analoogia juurde. Kui inimesed mängivad oma võimumänge Alexandrias, siis selle ohu suhtes ollakse justkui ignorantsed. Nagu ka "Troonide mängus". Kõik ikka kemplevad selle üle, kes peaks valitsema kogu Westerost, aga täielikult ignoreeritakse ohtu, mis võib neid kõiki manalateele saata ning milleks on white walkers. Kuigi nimi ning ohu olemus viitaks pigem zombide ohule, siis "Elavate surnute" maailmas on ebaloomulik element siiski teisejärguline oht.

Kuid tuleme nüüd tagasi teema juurde, mis sai hooaja esimese poole finaalepisoodi arvustuses käsitletud – antikangelased. Kuigi paljud võivad mulle vastu vaielda, et selles seriaalis ei ole antikangelase elementi, siis sellegipoolest ma pigem arvan teistmoodi. Vastuargumentideks võib mulle tuua, et postapokalüptilises maailmas lihtsalt tulebki asju teistmoodi teha, sest keskkond on teistsugune ning vägivald on normiks, seega ka ekstreemsemad abinõud on igapäevasemad ning talutavamad.

Kuid siin tahakski neile vastu vaielda, kes ei pea Ricki antikangelaseks. Rick on seda, kui me vaatame teda meie igapäevase elu perspektiivist, aga ka Alexandria "tsiviliseeritud" kommete vaatevinklist, kus peaks kehtima demokraatlik-liberaalsed väärtused ja afektikontroll.

See, et Rick on läinud palju altimaks kasutama ekstreemseid meetmeid olukordade lahendamiseks, siis seda ei saa kõigest keskkonna süüks ajada. See on inimloomus, mis välja lööb, ning antikangelane opereeribki pigem ürgsete tungide ajel, mille esiletulekul on soosivaks (kuid mitte ainsaks) teguriks just keskkond. Kangelane aga oskab ning suudab neid summutada.

Sama hästi võime öelda ka, et seriaali "Halvale teele" ("Breaking Bad") (anti)kangelane Walter White on tegelikult vaid keskkonna tulemus. Mees kõigest tegi seda, mida oli vaja selleks, et ennast kohandada ühiskonnas lokkava edukultuse järgi. Seda oleks võinud teha ka mõnel legaalsemal viisil, kuid temas sai siiski võitu teatav "ürgne mehisus".

Tal oli vaja iga hinna eest tõestada ennast alfaisasena, kes suudab olukorda kontrollida vastavalt oma nägemusele. Seetõttu kaotas ka tema oma "tsiviliseerituse". Kas ei ole sama juhtunud ka Rickiga?

Järgmine nädal on oodata hooaja finaali, mis pidavat olema poolteist tundi pikk. Ehk ilmutab ennast selles episoodis oht, millega ollakse juba pikemalt flirditud!?