Foto: AFP / Scanpix
Teleblogi
11. märts 2015, 12:08

ARVUSTUS: "Elavad surnud" – (petlik) väikelinna idüll

Uues "Elavate surnute" episoodis ("Forget") on meil võimalik jälgida, kuidas Rick & Co. kohanevad eluga Alexandrias, mis tahab olla uue tsivilisatsiooni idanemiskohaks. Kas kahtlustel suudetakse lasta oma teed minna?

Kui olla jälginud järjepidevalt "Elavate surnute" sarja läbi aastate, siis on tänast episoodi küllaltki kummastav vaadata. Andrew Lincolnil oli õigus, kui ta sõnas, et ühel hetkel seriaal transformeerub millekski täiesti teistsuguseks.

See on tõesti juhtunud, kuid minu arvates mõned osad hiljem sellest, millele tema viitas. On veider jälgida, kuidas aastate jooksul tuttavaks saanud tegelased teevad täiesti igapäevaseid asju.

Kohati tundub nagu see teleteos hakkab võtma millegi sellise kuju, kus kuvatakse meile lihtsalt suvalise väikelinna draamasid ning eluolu, mida aeg-ajalt segavad inimsööjatest elukad linnakese piiril.

Tõenäoliselt sellisesse banaalsusesse siiski ei laskuta ning me näeme jätkuvalt põhjalikku analüüsi inimloomusest, mis on käesolevat hooaega vägagi positiivselt ilmestanud. Siinkohal aga leidku nüüd need, kes veel ei ole seda episoodi näinud, mingi muu tore tegevus, sest kohe-kohe tuleb rohkem spoilerid.

Võib-olla on asi minu subjektiivses hinnangus, aga mulle tundus, et tänane episood keskendus taaskord rohkem Carolile ning Darylile; samas oli siia-sinna visatud törts ka Sasha ja Ricki arengut, kuid fookus oli pigem esimesel kahel.

Samas võib-olla vaatasin ma seda ise sellise pilguga, sest minu arvates on nemad kaks just need, kes on selle sarja kõige huvitavamad karakterid. 

Daryliga seoses võib rääkida ideest, mille ta ise õhku viskas episoodi jooksul. Kui keegi, kelle loomus on taltsutatud tsivilisatsiooni poolt, on liialt kaua taas metsiku looduse rüpes, siis ta kipub unustama oma afektikontrolli ning saab selleks, kes ta oli varem. See kehtib ka inimeste kohta, keda kuvatakse "Elavates surnutes".

Paljud neist on leidnud oma sisemise looma. Kuid on vahe, kuidas seda kasutada. Kui osad on metsistunud kõige negatiivsemas mõttes ehk muutuvad kõrilõikajatest psühhopaatideks, siis teised, kes samuti on leidnud oma ürgsema poole, on selle oma kasuks ning kaitseks tööle pannud, nagu seda teevad näiteks Rick, Daryl ning ka Carol, aga muidugi on ka veel teisi selliseid.

Võtamegi nüüd jututeemaks Caroli, kellele andis maailma lõpp võimaluse areneda ohvrist arvestatavaks võitlejaks. Temagi leidis oma loomalikuma poole post-apokalüptilises maailmas. Kui Daryl keeldub loobumast oma leitud – või alati omatud – teatavast ürgsusest, siis Carol võtab omaks selle positsiooni, mida ta koges ka varasemalt.

Ma ei räägi siinkohal sellest, et ta muutub taaskord ohvriks, vaid sellest, et ta oskab ära kasutada seda, mida ta tundis varasemalt – ta muutub nähtamatuks. Ta oskab teha ennast tavaliseks ja seda selleks, et see oma kasuks tööle panna. Tsivilisatsioonis on ta taaskord järjekordne keskealine naine, kes küpsetab kakukesi ning on kõigi jaoks märkamatu (nagu ta ka ohvrina oli).

Nüüd aga tahaks tulla taaskord selle juurde, mida juba eelmiseski arvustuses mainisin – Norbert Eliase teooria tsiviliseerumisprotsessist. Tema sõnul on tsiviliseerumiseks vajalik ka teatavate käitumismallide omandamine selleks, et sind aktsepteeritaks ning et sa oleksid inimsuhete tihedamais põimingus vastuvõetav subjekt.

Sellest räägib ka tänane episood, kus Rick & Co. sunnitakse elama seltskonnaelu ning nood üritavad endas leida neid tsivilisatsioonijäänukeid, mille järgi sellistes olukordades opereerima peaks. 

Lõpetuseks ütleks seda, et üle pika aja ei ole ka vaatajana tunda seda ohustatust, mis karaktereid muidu kogu aeg saatnud on. Kas muutub vaatajagi liiga mugavaks sellises olukorra, kus karakteritelgi kõik olemas? Igatahes väga meta