Arvustus: "Padjaklubi" pseudomured (10)

Eelmise nädala episoodile tagasi mõeldes on kahju, et sellega antud nädalal edasi minna ei otsustatud, kuna seekordsete sündmuste käivitamiseks valitud teemade lahendus jäi üksjagu väetiks ning ei passinud kuidagi sellesse absurdi, mida "Padjaklubi" on seni viljelenud.

Esialgu tahaks arvata, et valitud said liiga keskpärased ja end juba mitmest küljest ammendanud teemad nagu kaalulangetamine, mehele saamine ja eriti Facebook. Väga ei oska uskuda, et "Padjaklubi" formaadis võiks nende lahendamise vormi pidada piisavalt kriitiliseks, et panna see kohustusliku, ühiskonna valupunktidele osutava käsitluslaadi arvele.

Öeldu, et "Padjaklubi" ei tegele taoliste teemadega nii, et neid tõsiselt võtta saaks, ei ole tegelikult üldsegi mingisugune etteheide. Sari on kujundanud oma tugevaks nišiks tegelemise peamiselt just nende situatsioonidega, millega tõenäoliselt enamus meist elu jooksul kokku ei puutu ning nii ongi hea. Tüüpiliseks kujunenud suhtepundarde ja tööprobleemide lahkamise kõrval on teatav elukaugus värskendav.

Elukaugete situatsioonide puudus tegigi sellenädalasest "Padjaklubist" pigem väga staatilise kulgemise, kust ükski mainitud teemadest ei osanud end päriselt nähtavaks teha, sest kõik oli äärmiselt igapäevane ja miks ka mitte, eestlastele omaselt flegmaatiline (mõistkem siin seda mitte absoluutse tuimuse, vaid pigem apaatse, omaette nohistamisena).

Muidugi, kuna praegusel ajal ei leia "Padjaklubi" aset mujal kui tüdrukute korteris või kohvikus, kus peaaegu kedagi ei käi, siis tegelikult on kogu sarjas toimuv koguaeg üks ringi nohistamine ning tegevusele annab hoopis särtsu miski, mille tahaks žanriliselt määratleda sõnadega "verbaalne märul".

"Verbaalse märuli" all ei pea muidugi silmas muud, kui seda teravustega vürtsitatud karjumist, kisendamist, kriiskamist, röökimist ja lõugamist, millega tüdrukud üksteist päevast päeva peedistavad ning mis sarja umbes tunniajase kestuse peale vägistab mentaalselt päris ära, kuid on ometi paratamatult osalt ka see, mis selle sarja just omapäraseks teeb.

Maria, kes üldjuhul pole jaksanud teiste seas oma häält tõsta ja on olnud oma probleemidega pigem üksi ja teistele svammi eest, on lõpuks hakanud sellest rollist tüdinema ning end teistega võrdväärselt oma soovidest ja arvamustest teadlikuks tegema.

Kuigi samm-sammult jõulisema enesekehtestamise juures on Maria hinges endiselt noor vanainimene, kes ei taha kellegagi mingeid olelusvõitlusi pidada, vaid elada vaikset ja rahulikku elu. See endaks jäämine, kuid õppimine kohanduma vastavalt olukorrale on teinud Mariast "Padjaklubi" kõige õpetlikuma tegelase ja ainsa, kelle sisemist arengut ka näha on.

Kui antud episoodist midagi veel esile tõsta, siis just see, kuidas oli lahendatud Hendriku küllatulek, kelle identideet jäi seekordki avaldamata, kuid kes sellest tulenevalt veel müstilisemaks muutus. Tahaks kohe paralleele tõmmata sarjade "Suure paugu teooria" Howard Wolowitzi ja "Tuvikeste" Peggy Bundy ema tegelaskujudega, keda me kas ainult kuuleme või kellest meile kaudselt räägitakse, kuid keda meile kunagi ei näidata.

Muidugi ei osanud kogu selle Hendriku müstilisuse ja Kristina järjekordsete utoopiaooperite järel oodata, et seekord mõni neist ka tõele vastama hakkab ning Hendrik teda päriselt kosida tahab.

Vaatab, mis edasi saab, kuigi praegu tahaks rohkem teada, mis naabrimutt Meeri teeb.