"Padjaklubi"Foto: Tiina Kõrtsini
Teleblogi
12. november 2014, 11:07

ARVUSTUS | "Padjaklubi": kanepikahtlusega potitaim ja muud probleemid (5)

Uuel nädalal jätkab "Padjaklubi" selle kunsti viljelemist, mis tal paratamatult kõige paremini välja tuleb: sääsest elevandi tegemine; sel korral on tuumikprobleemiks naabrimuti Meeri kahtlane potitaim, mis Miša hoolde on jäetud ning tüdrukud ühises hirmus isegi kokku toob, kuid seda muidugi mitte liiga pikaks ajaks. 

Miša võtab kanepikahtlusega potitaime erinevalt Kristinast ja Laurast kui oma päris sõpra, järjekordset seltsilist, kes võiks täita oma teed läinud tädi Sašast ja elavate seast lahkunud prussakast Krišast maha jäänud tühja kohta.

Olenemata oma karmipoolsest kuvandist ei pane Miša pahaks teiste eest hoolitseda või neile teenetega vastu tulla. Aga peab oskama ainult ilusti küsida, mis näiteks Marial tuleb loomupäraselt hästi välja, Kristinal aga üldse mitte.

Kristina moonutatud reaalsustaju ja empaatiavaegus pole ammuilma enam mingisugune uudis, kuid see näib mõneti võtvat juba mõnele vaimuhaigusele omaseid ilminguid. Kahe mehe samaaegselt osutatud tähelepanu nautimises pole midagi liiga imelikku, küll aga on veider hakata sinna juurde looma suuri utoopiaid, eriti siis, kui need suure tõenäosusega ainult utoopiateks jäävadki.

Kertu Moppeli kehastatud Kristina ühes oma põhimõtete ja väärtushinnangutega läheb kergesti vastuollu minu kui vaataja sisemiste veendumustega, mis toimib tegelikult väga hea reaalsuskontrollina; nii mitmete kehvade iseloomuomaduste esinemine ühes isikus korraga on hirmutav ning paneb mõtlema korrektuuride vajadusele omaenda suhtumises teistesse.

Karmavõlgade sissenõudmistega "Padjaklubil" õnneks probleeme pole. Eelmisel korral sooritatud pahategude eest väänatakse Kristinale korralikult, kui selgub, et mainitud kaklus Aivari ja Hendriku vahel polnud maha peetud üldsegi mitte tema südame pärast, vaid seotud hoopis Hendriku emaga.

Taoline pauk au pihta ja Laura kahjurõõm sünnitab Kristina hinges muidugi uut õelust ning ta ei kavatse ka taoliste suurte tagasilöökide kiuste oma räpastest mänguvõtetest loobuda.

Elu võtab Maria kallal ebaõiglaselt armutult. Margusest on saanud tagasihoidliku austaja asemel krooniline jälitaja, mis on Marias pelgalt tüdimuse asemel juba kerget hirmu tekitama hakanud. Kuigi ta leiab julguse ja jõu, et Margusele lõplikult lõpp selgeks teha, variseb temagi emotsionaalne kindlus lõpuks kokku.

Maria päästab depressioonist Kalle, kes lõpuks ikkagi helistab ja uurib asjade seisu kohta sealt, kust ta oleks pidanud seda kohe tegema. Maria optimism taastub ning temale omane eluterve suhtumine peegeldub eriti meeldivalt tema siirast vastusest Laura liibuva kleidi ja tikk-kontsade ideele: "Ma meeldin endale sellisena, nagu ma olen".

Lõpuks näivad asjad teenitult paika loksuvat, kuid Maria-taolise neiu austajate hulk ei saa kindlasti piirduda ainult kahe mehega ning nüüd trügib tema ja Kalle vahele mormooniklubist välja visatud kunagine poiss-sõber Elmer. Kalle solvumisest olenemata ei näi see siiski probleemina, mida Maria lahendada ei suudaks.

Politsei saabumine ja küsimused tüdrukute naabri Meeri tulemiste ja minemiste kohta tõotavad suuremat krimilugu kui halvaksläinud vorstide müsteerium, seda ilmselt mitte "Kättemaksukontori" nišis, kuid "Padjaklubile" omases absurdivõtmes kindlasti.