Keelatud raamatud: säästetud pole ei romaani ega ajaviitekirjandust (34)

Viimasest ajast saab sellesse nimekirja lisada Prantsusmaal elutseva Raivo Kaera sulest ilmunud "Varjatud elu", mille mõni peatükk ei meeldinud meie supermeelelahutajale Mart Sanderile ja kes seepärast kohtul kogu tiraaži ära lasi keelata. Peaaegu kõikide uue Eesti keelatud raamatute puhul ongi tegu "peretülidega", inimeste omavahelise nääklemisega.

Siiski leiab ka ühe erandi – "Siioni tarkade protokollid", mis käsitleb juutide väidetavaid maailmavallutuslikke plaane, on Eestiski ilmunud teos, mis on rohkelt poolt- ja vastuhääli leidnud kogu maailmas. Kandev roll raamatu sünnis oli möödunud sajandi maailmajuutluse keskusel Venemaal, kus 1903. aastal ilmus ka protokollide esmatrükk. Ning oletatakse, et raamatu ongi kirjutanud Vene juutidest salapolitseinikud.

Siioni tarkade sõnade järgi oskas juudimaailm seletada peaaegu kõike. Sedagi, kuidas mõtlevad juudid peaksid tegutsema suunas, et saada enda kätte võim kogu maailmas. Oma seletuse saab raamatus nii liberalismi- kui demokraatiaidee. Seletatakse, kuidas juudid on korraldanud ülemaailmseid majanduskriise, sõdu ja revolutsioone. Kuidas nad on ajanud oma kombitsad ajakirjandusse. Isegi antisemitismi olevat juudid ise välja mõelnud, et omaenda alamaid vendi koos hoida.

Aastani 1938 oli Saksamaal protokollidest ilmunud 22 trükki. Sellele oli viiteid nii natsi­ideoloog Alfred Rosenbergi teostes kui ka Adolf Hitleri kurikuulsas "Mein Kampfis".

Protokollid sattusid 1990. aastate algul kohe sündmuste keskpunkti ka vastvabanenud Eestis, seda küll rohkem siinsete venelaste seas venekeelse tõlkeversioonina õigeusklikes kirikutes. Kümnendite keskpaigus oli valmis ka eestikeelne tõlge, mida osteti, ent mitte palavikulise vaimustusega. Kui tiraažist oli aga alles veel umbes 700, pandi jahvatama taas kohtukivid, mis otsustasid, et ülejääk tuleb viivitamatult kokku korjata ja hävitada. Vanema põlve literaadid tervitasid seda sammu püsti seistes. Nooremad nimetasid raamatute füüsilist hävitamist vandalismiks kuubis ja hitlerlike kristalliööde jätkuks. Teadaolevalt on "Siioni tarkade protokollid" Eestis ka ainus trükiteos, mis on enamjagu kindlalt põletatud või paberihundis peeneks jahvatatud.

Mõnes maailma paigas astutud räigetest sammudest hoolimata on kõneainet pakkuv raamat lubatud enamikus kultuurriikides, nagu USAs, suuremas osa Lõuna-Ameerika riikides, Pakistanis, Malaisias, Jaapanis ja teatud tingimustel ka Suurbritannias. Keelatud aga karmi seadusepügala toel Saksamaal.

Langenud ehmatavad eestlasi

Alles hiljaaegu on vahust vett tekitanud tõlkeraamat "Surnuist tõusnud mehed" ehk lugu sellest, kuidas britid tegelikult Afganistanis sõdisid. Asjale lisab kindlasti vürtsi seik, et Inglismaal sai raamat rahumeeli ilmuda ja inglastelt, keda kirjeldatud sündmused kõige enam puudutavad, ei tulnud ainsatki nurinat. Muide eestlaste kohta käivad hinnangud tipnevad raamatus kirjaniku ülima kiitusega: "Eestlased võitlesid vapralt, kaotades kolm sõdurit (neljas tegi 14 kuud hiljem enesetapu) ja britid imetlesid neid väga nende sõjaka vaimu tõttu. Nende vaprus ja see, kui kõrgelt neid hinnati, on raamatus väga selgelt esile toodud."

Hoolimata neist väga kiitvatest hinnangutest suutsid meie valitsusasutused – eelkõige meie kaitseministeerium – korraldada inglaste hulgas suure üllatusena korraliku diplomaatilise ja isegi poliitilise skandaali. Algul ei saanud britid arugi, millele eestlased rõhuvad. Alles mõne aja pärast sai selgeks, et eestlasi riivavad liiga detailsed, ilustamata ja isegi julmad lahingute kirjeldused, mis võisid mõjutada hukkunute omaste mälestust. Ning mõistagi rõhuti Eestis eriti viimasel ajal moodi läinud asjaosalise õigusele eraelu puutumatusele. Pisut kummaline, et just pidevalt sõja jalus rappunud Eestile sõja tegelikud pildid sellisel määral õudust tekitavad, et siin isegi sellest ilmunud kirjandusele kallale kiputakse.

Igal juhul oli ajakirjanik ja kirjanik, raamatu autor Toby Harnden Eesti jäisest vastuvõtust äärmises hämmelduses. Nüüd ongi tekkinud kummastav olukord, kus "originaalriigis" Inglismaal on raamat kauplustes täiesti vabalt müügil, eestikeelse variandi korraldajal Martin Helmel kästi aga teos kosmilise kiirusega lettidelt kokku korjata.

Keelatud pärijate vastuseisu tõttu

Üsna kummalise saatuse tõttu on sattunud keelatud kirjanduse nimekirja jõhkralt tapetud kirjamehe Silver Anniko massiivne teos "Rusikad". Ühe tuleproovi oli see ju juba välja kannatanud – 1979. aastal ilmunud esmatrükk realiseeriti valutult. 30 aastat hiljem ilmunud kordustrükk lõppes kogu tiraaži arestimisega.

Oli juba kaugele näha, et kordustrüki avaldamine ei olnud päris korrektne. Saladusse jäid nii kirjastus kui ka kirjastaja. Isegi trükikoja ja kunstniku nimi oli jäänud avaldamata. Seevastu oli nõukaaegsest väljaandest täht tähelt üle võetud seda iseloomustav lühitutvustus.

Ometi oli kirjastusel Novo Grupp raamatu trükkimineku ajaks valmis peaaegu kõik vajalik – ainus, mis puudus, oli pärijate jah-sõna ja allkiri trükilepingul. Novo Grupp lootis, et enne, kui trükimasin mürisema hakkab, saabub ka leppimine. Aga seda ei tulnudki. Veel hiljemgi püüdis kirjastusfirma advokaadibüroo vahendusel pärijatele lepitusraha maksta, kuid kõik lähenemiskatsed lükati külmalt tagasi.

Raamatu autor Silver Anniko oli käinud teatriinstituudis, kuid ei lõpetanud seda. Töötanud raadioajakirjanikuna ja olnud kultuurimajades alates instruktori ja lõpetades direktori ametis. Just seal hakkas ta kirjutama (ja hiljem ka lavastama) oma esimesi teatritükke. Mammutromaan "Rusikad" pidi olema triloogia esimene osa. Kriitika võttis raamatu vastu halvasti, et mitte öelda hävitavalt, ja tõstis eriti esile selle maitsetust ja mõõdutundetust. Hoopis teist meelt olid aga lugejad, kes haarasid "ajaviitelektüüri" aplamalt kui trükimasinad poognaid toota suutsid.

Rahva poolt ärahellitatud autor läks loorberitele puhkama Viljandimaale Pirmastu külla. Talus ründas teda mitte ammu vanglast vabanenud Vambola Naarits, kes oli seal aidanud varemgi loomi talitada, kui taas lugejatega kohtumiselt tulnud Anniko seal õiglase und nautis. Mõrtsuka oli kirjanik enda poole kutsunud mööblit tõstma, ent too andis talle püssist tuld ja surmava hoobi püssipäraga. Kõige tipuks uputas laiba paisjärve. Siis läks tallu tagasi ja tappis seal ka naistemehena tuntud Anniko viienda elukaaslase.

Kohtuotsus ei saanudki olla muud kui tollal veel lubatud surmanuhtlus, mis Naaritsa puhul pärast kohut ülinobedalt täide viidi.

Veel on jalgupidi kohtukivide vahele jäänud armastatud naljamees Mart Juur, tüliõunaks sai raamat "101 Eesti kuulsust". Mees on sellest jutust juba tüdinud ega mõista üldse, kuidas kaks põhimõtteliselt ühe lipu all võitlevat kirjastust üldse nii kaugele läksid, et kohtuuksi paugutama hakata. "Mina olen selles lahingus kõige kõrvalisem tegelane," räägib autor.

Kirjastus Varrak ja süüdlaseks jäänud Tammerraamat vaidlesid raamatu kujunduse ja pealkirja üle. Et Varrak oli sõnaühendi "101 Eesti…" patentinud igaveseks ajaks, pidas ta ühiskonna alustalasid kõigutavaks, et pilaraamat Eesti libakuulsustest anti välja hoopis teise kirjastuse lipu all. Kohus mõistiski Tiina ja Enno Tammerilt Varraku kasuks välja 3000 eurot valuraha ja kogu tiraaži konfiskeerimise. Täpsemalt müügilt kõrvaldamise, mitte hävitamise. Seda kuuldavasti tehtigi ja nüüd asuvat ja mädanevat kuulsused keldris, oodates päeva kätte tulemiseks sobivamaid aegu.

Igal juhul on Mart Juur asjade sellise käigu puhul ülimalt kurb ja nördinud – pilaraamat olnud ju sisult paroodia.

Nõukaajal leidis suletud fondidest Välis-Eesti kirjandust

Nõukogude ajal õppinud tudengid mäletavad terminit "raamatukogude suletud fondid". Toompeal asunud hoidlad said nõukogudevastase kirjanduse hulka arvatud teostele täiendust eelkõige välismaalt, aga ka kohalike dissidentide äratrükitud mõtted rändasid esimesel võimalusel nende maa-aluste müüride vahele.

On mindki korra paksude, kummaliselt lõhnavate uste taha lubatud. Ei mäleta, kas rektori või prorektori allkirjaga paberi toel. Aga põhjust mäletan – pidin ammutama sõjaeelsest perioodikast materjali NLKP ajaloo kursusetööle Teise maailmasõja eelsest Eesti komsomolist.

Kuni salajase hoidla hooldajatädi küsitud perioodikavirna lauale tõi, jäi mahti uksepraost ka mõnd pealkirja silmitseda. Sinna prakku juhtusid Välis-Eesti tuntumad teosed, mis on praegu igas kogus tavalised. Mäletan, et nägin esmakordselt oma silmaga Gailiti "Karget merd" ja Ristikivi nii keelatud raamatuid, et pealkirju ei olnud kuulnudki (koolitundides neid ei mainitud). Kokkuköidetud kultuuriajakirja Mana seljad tundusid tollal mittemidagiütlevad.

Keelatud raamatuid ei hävitata kunagi viimseni

Hea tava kohaselt saadetakse ammustest aegadest tänaseni igast trükipressi alt tulnud trükisest kindlaksmääratud raamatukogudesse niinimetatud signaaleksemplarid. Rahvusraamatukogu kõrval on neid teisigi. Kui aga mingil ajahetkel kohus otsustab, et see või teine teos tuleb keelata või koguni hävitada – kas siis rändavad paberihunti ka signaaleksemplarid?

Rahvusraamatukogu kogude arenduse osakonna juhataja Kairi Felti teada pole nende raamatukogus lõpuni hävitatud ainsatki teost. "Meile saadetud sundeksemplarid oleme kõik alles hoidnud. Ja pärast 2009. aastat ilmunud signaaleksemplarid võivad end julgelt tunda juba määruse põhjal, mis ei lubagi sellist hävitustööd teha: määrus sätestab, et kui trükise, audiovisuaalvahendi või elektroonilise teaviku tiraaž kuulub kohtulahendi alusel hävitamisele, ei arvata neid eksemplare selle tiraaži hulka."

Keelatud teoseid ei hoita tingimusteta luku taga. "Kui mõnel kirjandusteadlasel, uurijal või muidu hädalisel on raamatut vaja, teeb ta raamatukogu teenindustöötajale oma allkirjaga avalduse, kus kirjeldab põhjalikult, miks tal keelatud raamatut vaja on. Keelatud raamatu laenutamine on täielikult teenindustöötaja pädevuses. Kuid Eesti Rahvusraamatukogu praktikas ei ole selliseid otsuseid seni vaja läinud," tuletab Kairi Felt meelde.