Perekond avaldas Silver Anniko menuki „Rusikad“ ilma tsensuurikärbeteta, kuid kuhu kadus romaani teine osa? (8)

Täna õhtul tutvustasid Silver Anniko tütred Sirje Reinmets, Eveli Nikolajevski ja Tiiu Anniko, lapselaps Epp Reinmets ning kirjastuse Hea Lugu peatoimetaja Tiina Kaalep „Rusikate“ uut väljaannet Viru keskuse Rahva Raamatus.

Eesti ajast ja 1940ndate võimuvahetusest rääkinud mahukas teos käis pärast ilmumist rahva seas käest kätte ja loeti ribadeks, kuigi kriitika seda ei hellitanud – ette heideti vähest maitsekust ja mõõdutunnet, ajaviitekirjanduse madalust. Eks ikka julge teemavaliku tõttu, mis tõmbas romaanile kaela ka karmid kärpekäärid.

Anniko kirjutas elulähedaselt ja eri rahvakihtide pilgu läbi vastuoludest 1920.–1930. aastatel ning juunipöörde ajal. Ta näitas, et Nõukogude kord tuli paljudele ootamatult ja paiskas elusid segi, ehkki ta ei varjanud ka kodanliku Eesti rahajõmmide julmust.

Raamatul on kaks vastandlikku peategelast: heasüdamlik, aus ja töökas Rein Kaarjas, kes peab 14aastaselt hakkama isatalu majandama, ning prostituudi poeg Joonas Piirits – õnnemängur, kes valmis kõigeks, et tõusta mõjukaks rahameheks. Piirits võrgutab naisi ega kohku tagasi rusikaid käiku laskmast. Teosest leiab oma aja kohta üllatavalt pikantseid stseene.

Teise osa käsikiri visati kogemata ära?

Silver Anniko plaanis „Rusikad“ kirjutada triloogiana ja asus teise osa kallale, kuid ta mõrvati 1982. aasta mais. Mõrtsukaks oli hariduseta ja vanglataustaga 22aastane Vambola Naarits, kes elas Viljandimaal Anniko naabruses. Noormees tappis ka Anniko elukaaslase Laine Metsa, kellega mehel oli ühekuune tütar Tiiu. Topeltmõrva eest määrati talle surmanuhtlus.

Ajakirja Kultuur ja Elu 1988. aasta avanumbris kirjutas Rannar Susi, et ema Valida kinnitusel jõudis Anniko „Rusikate“ järjest valmis 10–15 peatükki, kuid Viljandimaale Pirmastusse ostetud talu nõudis palju hoolt ja kirjatööks nappis aega.

Õhtuleht uuris, mis on poolikust käsikirjast saanud. „Teise osa käsikirja algus oli pikalt meie pere käes. Tean, et seal olid vangilaagristseenid, olen neid lehti käes hoidnud,“ kinnitab Anniko tütar Sirje Reinmets.

„1996. aasta juunis sai teise osa materjalid saadetud Sakala toimetusse, et avaldada need laupäevalehe veerus. Kast sai viidud Peep Kala, vastutava väljaandja kätte,“ meenutab Sirje. Tagasi pole perekond pabereid tema sõnul saanud, kuid nad ei süüdista kedagi.

„Sakala toimetus kolis Männimäelt Viljandi kesklinna ja ju need paberid sattusid kogemata prügimäele. Usun, et siin oli tegu inimliku eksituse, mitte millegi pahatahtlikuga,“ ütleb naine.

Peep Kala mäletab, et paberikausta saatis Sakalale Anniko poeg, samuti Silver. „Ta ütles, et vaadake, kas saab midagi lehte või ei saa. Kahjuks polnud sealt midagi avaldada – olid fragmendid ja üksikud lõigud, kaootilised märkmed. Terviklikku lugu kindlasti ei olnud.“

Mis märkmelehtedest edasi sai, ei suuda Kala meenutada. „Toonane sekretär mäletab, et saatsime need pojale tagasi mingi sugulase või tuttava kaudu. Tõsi, samal ajal oli toimetuse kolimine ja jääb võimalus, et tekstid läksid selle käigus kaduma,“ nendib Kala. „Loomulikult on kahju, kui lähedase inimese märkmed ära kaovad. Kui see oli meie viga, siis palun vabandust!“

Sirje Reinmets lausub leplikult: „Nii, nagu on isa surmaga, on ka teise osa käsikirjaga – me oleme oma peres selle teemaga rahu teinud. Miski ju inimest enam tagasi ei too. Ja tunneme pigem siirast heameelt selle üle, et saime nüüd isa algupärase „Rusikate“ käsikirja avaldada. Isa vaatab vikerkaaresilla pealt tänast päeva ja rõõmustab selle üle kindlasti.“

Uustrüki kaanele jõudis ka algne pealkiri

„Rusikate“ ilmumine nõudis Annikolt aastaid kannatust. Käsikirja saatis ta kirjastusele Eesti Raamat 1976. aastal. Esimese retsensiooni sai ta vastu veebruaris 1977. Kuigi Anniko kärpis vahepeal teost kolmandiku võrra, nõudis järgmine, detsembris saadetud arvustus veelgi kärpeid. Viimaseski trükikotta antud tekstivariandis oli hulk sõnu-lauseid paberiribadega kinni kleebitud. Pärast teab mitmendat tihendamissõela pääses 592-leheküljeline romaan 1979. aasta augustis viimaks poelettidele.

Esimene arvustaja oli Anniko hea sõber Endel Tennov. Tänu tema soosingule jõudis raamat üleüldse trükki, väidab tütar Sirje.

Hilisemast abielust sündinud tütar Eveli Nikolajevski meenutab, et isa elas teksti muutmist väga raskesti üle. „Kärkis ja vihastas ja oli nördinud. See vaevas teda, aga tsensuurist oli vaja läbi saada. Oli mitmeid kriitilisi hetki, kus kõik asjaosalised hinge kinni hoidsid – ehk läheb läbi. Käisime kogu perega raamatu pärast palju Tallinnas Lasnamäel toimetaja Elvi Lehiste juures, kellega oli hea läbisaamine.“

Eriti pahandanud Annikot see, et kirjastus polnud nõus tema soovitud pealkirjaga „Inimene on inimesele hunt“. „Mäletan ema ja toimetaja pikki veenmisi, et ta alla annaks, kompromissiks ladinakeelne tsitaat – Homo homini lupus est – kolmandal lehel,“ räägib Eveli.

Uustrükis on romaan juurde saanud 240 lehekülge teksti (kokku on lehekülgi 832) ja kaanelt vaatab lisapealkirjana vastu Anniko algne pealkiri.

Vaata galeriist raamatuesitluse pilte!

Pikemat lugu kirja- ja raadiomees Silver Anniko traagiliselt lõppenud elust ja romaani sünnist loe laupäevasest Õhtulehest.