Inimesed

Mati Kaal: "Arvan, et mul on õigus hoogu maha võtta. Ma ei jaksa enam." (15)

Katrin Lust, 24. august 2013 08:00
Foto: Mati Hiis
Mati Kaal ja Tallinna loomaaed tunduvad üks ja sama olevat: pole ühte ilma teiseta. Just seetõttu on lausa harjumatu mõelda hetkele, kui legendaarne loomaaiadirektor läheb pensionile. Ometi on ta just sellise otsuse oma elus teinud. "Ma olen juba 67aastane ja arvan, et mul on õigus hoogu maha võtta. Eks ma pean selle mõttega tasapisi harjutama nii ennast kui ka ülemust," leiab oma elu loomaaiaga sidunud mees.

Kohtume Mati Kaaluga tema tagasihoidlikus kabinetis rootsipunase räämas puumaja teisel korrusel. Ta istub kulunud nahktoolis, mille ääred ajavad välja porolooni. Kell kaheksa hommikul ajab Mati Kaal telefonitsi juba loomaaia asju. Ta viipab, telefon kõrva juures, 1980. aastatest pärit toolile ja palub mul sellel istet võtta.

Samal teemal

Kui ta kõne lõpetab, olen mina parasjagu süüvinud tema kabineti seinal olevasse suurde õlimaali. Selle peal on vanem mees, kes istub samuti kabinetilaua taga nagu minu intervjueeritavgi. Küsin, kes see on. "See on Tallinna loomaaia eelmine direktor Karoly Stern!" vastab ta ja meie jutuajamine läheb käima justkui iseenesest.

Seda on kaugele näha, et te armastate oma tööd ja loomi väga. Miks te olete otsustanud loomaaiadirektori kohalt pärast kõiki neid aastaid lahkuda?

Esiteks – ma ei ole otsustanud loomaaiast lahkuda. Ma tahaksin väga siin jätkata, aga lihtsalt mitte direktori koha peal, vaid jätkata tööd lastega. Anda näiteks praegu valmivas loodushariduskeskuses tunde. (Mati köhatab ja parandab end siis:) Kui mul seda siin loomulikult teha lubatakse.

Tõsi on aga see, et ma tahan loobuda direktorikohast lihtsal põhjusel: ma ei jaksa enam. Pealegi oli mul juba 20 aastat tagasi infarkt ja tervis ei pea vastu.

Peale selle ei suuda ma kohaneda praeguse Eesti bürokraatiaga, kus kõik on tehtud projektipõhiseks. Loomaaed ei ole projekt! Ma ei saa plaanida siin asju niimoodi, et ma vaatan, millisest kraanist tilgub, et kuskilt ampsata, ehk siis millisest projektist ma saan parasjagu raha küsida... Sellisel viisil ei ole ju võimalik arendada lineaarset progressi. Paraku on administratiivne tegevus see, mis röövib mu põhiaja. Ma soovin, et selle bürokraatia ja projektidega tegelemise võtaks üle keegi noorem, kes suudab ja kellele projektid isegi meeldivad. Mina tahaksin tegelda zooloogiaga. (Naerab.)

Eestis on üldse nii, et kogu aeg korraldatakse mingeid ümarlaudasid ja tullakse kokku, aga midagi tegelikult ära ei otsustata. Mina olen inimene, kes vajab selget eesmärki.

Kas otsus direktori kohast loobuda on olnud raske?

Olen seda otsust kaalunud viimased neli aastat. Ma ei tee seda üleöö. Ma ei lähe ära ja ei jäta loomaaeda hooleta. Ma olen siin, kuni lõpetan oma pooleliolevad projektid ja kuni linn leiab minu asemele kellegi teise.

Millal te kavatsete siis oma koha üles öelda?

Loodushariduskeskuse ehitamine algas sel kevadel ja see saab valmis 2014. aasta kevadeks. See on projekt, mille ma tahan lõpetada ja järgmisel aastal loomaaia 75 aasta juubeli ära pidada. Siis ma olen valmis andma loomaaia ohjad uutesse kätesse. Kui muidugi tervis nii kaua ikka vastu peab.

Miks keskkonnahariduskeskus teile nii oluline on?

Vaadake, kui inimene tahab klaverit mängida või maalida, siis see on tema enese huvides, kas ta soovib seda teha. Kui inimene ei oska aga loodusega ümber käia, siis on see juba eksistentsiaalne probleem nii inimkonnale kui ka ülejäänud elustikule. Loomaaiad on elukate saatkonnad ja neil on ühiskonnas oluline funktsioon. Meie ülesanne on inimest harida.

Kas Tallinna linn ka teab, et Mati Kaal on otsustanud loomaaiadirektori koha üles öelda?

Loomaaia 70 aasta juubelil ütlesin ma neile esimest korda, et viie aasta pärast. Aga nad ei teinud eriti välja. Ütlesid, et küll sa saad veel kauem hakkama. Aga ma olen juba 67aastane ja arvan, et mul on õigus hoogu maha võtta. Eks ma pean selle mõttega tasapisi harjutama nii ennast kui ülemust.

(Muheleb omaette.) Eks linn peab välja kuulutama avaliku konkursi ja see, kes minu asemele tuleb, on eelkõige Tallinna linna otsustada. Ma loodan, et mul lubatakse komisjonis osaleda ja kandidaatide suhtes arvamust avaldada.

Te olete loomaaiale andnud endast 110 protsenti?

No sada kümmet protsenti ma anda ei ole saanud, sest minust endast on ju ka midagi järel. (Mõtleb hetke.) Aga see kümme protsenti võib tõesti tulla sinna ka minu sajale lisaks, pere arvelt. Need asjad, mis on jäänud kodus tegemata, on tehtud ju minu kaasa poolt. Koos pere ja lähedaste toega olen viimati tõesti loomaaiale andnud 110 protsenti!

Kui vana on Tallinna loomaaed?

Loomaaed pidas neli aastat tagasi 70 aasta juubelit. Homme saab loomaaed 74aastaseks.

Ja kui mitu aastat sellest teie siin olete olnud?

1. novembril täitub 45 aastat. Ma olin 22aastane, kui seesama Stern, kes maali peal on, kutsus mu Tartu ülikooli zooloogiatudengina loomaaeda tööle. See asus toona veel Kadriorus. Kui Stern suri, sai minust tema mantlipärija.

Mitu elanikku oli loomaaias siis, kui teie siin tööle asusite?

Päris alguses oli neid nii paarikümne ringis, aga kui mina alustasin, siis juba paar tuhat. Samas oli loomaaial Kadriorus toona maad napilt kolm hektarit.

Ja kui palju on loomaaias nüüd elanikke?

Täpne arv, mis sai aasta alguse aruandesse kirja pandud, on 13 336. Neist 8752 on küll selgrootud ja 2700 kalad.

Ja kasutusesolevat maad on praegu?

Loomaaial on praegu maad 88,7 hektarit. Veskimetsa alla jääb sellest maast 21 hektarit, nii et loomade jaoks saame kasutada umbes 66 hektarit.

Kuidas tekkis üldse Tallinna loomaaed?

Üks saksa soost rändloomaaednik läks 1939. aasta suvel siit ära ja jättis osa loomi siia maha. Esialgu kuulus loomaaed Loomakaitse Liidule, aga kui Vene okupatsioon tuli peale, siis muidugi kõik seltsid kaotati ja loomaaed läks peremehetu varana Tallinna linna alluvusse. Tegelikult täidame küll ülevabariiklikku rolli, aga nii on ta jäänud.

On teil loomaaias oma lemmikud ka?

Ikka on. Amuuri leopard ja habekotkas näiteks – väljasurevad liigid, kellega ma olen isiklikult rohkem tegelnud. Mulle meeldivad ka roomajad. Alguses oli mul neist kahju, sest inimesed põlgavad neid, aga hiljem nad köitsid mind oma graatsilisusega.

Kas loomad tunnevad direktorihärra ära?

Muidugi tunnevad! Loomad ei tea tegelikult, et inimesed neid vaatamas käivad. Nemad arvavad, et inimesi käiakse hoopistükkis neile näitamas. Eks ma olen neile silma jäänud kui üks kummaline vanamees, kes käib neile end lihtsalt tihedamini näitamas.

(Mati Kaalu lauatelefon heliseb. Ta võtab kõne vastu ja küsib teisel pool toru olevalt inimeselt, millal nad soovivad loomaaeda tulla. Ta ütleb, et loomaaial on välja laenamiseks olemas ka ratastoolid, mida liikumispuudega inimesed kasutada saavad.)

Loomaaiaga olete praegu rahul?

Kui inimene kõigega rahul on, siis ta enam ei ela.

Kas teid on ka maalitud nagu eelmist direktorit Sterni?

Ei ole. Minust on tehtud väike karikatuur selle raamatu tagakaanele, mille ma kirjutasin. Raamatu nimi on "Kuningas Leo imeline uni" ja see annab lastele ülevaate kõigist maailmas elavatest ulukkassidest.

Vaadates teie kabineti interjööri, on see võrdlemisi tagasihoidlik. Loomaaed pole vist koht, kus oma maja remondiks suuri rahasid kõrvale panna?

(Naerab.) Mul käib siin vahel ETV filmimas, kui neil on vaja mingi teleseriaali jaoks 1980ndate autentset keskkonda. Minu kabinet pidi olema üks vähestest, mis pole ajas muutunud. Täpselt selle laua taga siin kabinetis olen ma istunud 30 aastat ja remonti pole siin tõesti selle aja jooksul eriti tehtud. Eelarves ei jätku raha sellekski, et loomade eluruume loomaväärseks muuta.

Kas tohib küsida, mis autoga te sõidate?

Opeliga. Vene ajal ajasin asju isikliku autoga, siis oli mul Zaporožets. Rahaga on mul üldse naljakas lugu. Minuga ühes alustanud Itaalia ja Saksa kolleegid on suures osas juba pensionile läinud ja kui me kokku saame, siis nad ikka räägivad, et meil on emeriitdoktorite klubi ja kui sina, Mati, ka pensionile jääd, siis me saame üheskoos reisida ja üksteisel külas käia. Mina olen siis neile vastanud, et kui mina pensionile jään, siis on minu reisid reisitud ja nad peavad mulle ise külla sõitma. Kui mu põhipalk ära kaob, jagub mu sissetulekust vaevalt vorsti ja leiva jaoks. Minu Lääne kolleegid saavad muide pensioni 75 protsenti oma vanast palgast.

Kas te tunnete mõneti kurbust ka, et olete oma elu pühendanud loomaaia edendamisele Eestis, aga teie tööd pole meie riigis piisavalt hinnatud? Nii nagu on hinnatud näiteks Saksa kolleegide tööd.

Ma ei ole selles riigis ju ainus. Eestis ei hoolita kahjuks inimesest. Kõik, mis ühes ühiskonnas ju tegelikult olemas, on loodud tegelikult kõigi inimeste poolt. Need, kes saavad siin aga kõrgele positsioonile, arvavad paraku, et kõik on saavutatud ainult tänu nendele.

Kultuuriminister Rein Lang on kunagi rääkinud ka loomaaia kaotamisest.

Mulle tundub, et Lang on üldse mees, kes ütleb tihti seda, mida ta ei mõtle. Tema meelest ei olevatki loomaaed kultuuri osa. Ta tahtis, kui ta meid abilinnapeana kureeris, teha loomaaia asemele parki, kus kõnnivad ka mõned loomad. Aga mis ma sellise asja peale ikka vihastan! Kui ma esimest päeva loomaaias tööl olin, siis üks toona meil töötanud vanem proua ütles mulle, et noormees, elus tuleb õppida imestama, mitte vihastama.

Aga kas Langi jutt tegi haiget ka – tegemist on ju teie elutööga?

Ma olen niisuguste juttudega harjunud. Vene ajal ähvardati samuti vahel loomaaed ära kaotada, aga siis ma sain vehkida sellise nuiaga, et Tallinna loomaaed loodi president Konstantin Pätsi noorema venna Peetri initsiatiivil ja kui see sotsialismi ajal kaotatakse, oleks see rahvusvaheline skandaal. Nüüd mul niisugust relva enam kahjuks pole, millega riigiisade ees viibutada. Lang on kaval mees ja võis tookord oma mõtte ka selleks välja käia, et üldsust intrigeerida. Hiljem võttis ta neli ministrit kokku ja tegi kaupa, et need investeeriksid edaspidi loomaaeda igal aastal sama palju kui linn. Nüüd, kui ta ise minister on, ei taha ta seda mõtet väga meenutada.

Mida te soovitate oma tulevasele mantlipärijale?

Sedasama, mida see proua omal ajal mulle soovis, kui loomaaeda tööle tulin: elus on tähtis õppida imestama, mitte vihastama. Kuid ega sellel järglasel kerge olema ei saa!

Loomaaia direktor 1975. aastast

Mati Kaal lõpetas aastal 1964 Tallinna 2. keskkooli.

Tartu ülikooli lõpetas ta bioloogia erialal 1969. aastal.

1968. aastast töötab ta Tallinna loomaaias, 1975. aastast direktorina.

Ta on uurinud Eesti (suur)kiskjaid, nende bioloogiat ja ökoloogiat.

Ta on loodusteaduste ja -kaitse propageerija ning avaldanud arvukalt selleteemalisi populaarteaduslikke artikleid.

Ta on üks 1991. aastal loodud Eesti Looduse Fondi asutajaliikmeid ja nõukogu liige.

1999. aastast on ta sihtasutuse Lutreola nõukogu esimees.

Mati Kaal on kirjanik Aira Kaalu vennapoeg. Tema vend on poliitik Vambo Kaal.

Allikas: Wikipedia

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee