Laevakokana töötanud Wend sai merel kiirelt õppetunni: lendasin pikali, lauanurk läks oimukohast sentimeetri mööda (20)

Wend meenutab, et esimestel päevadel tabas teda loomulikult merehaigus. "Ärgates on kõik hästi, sest konkus magada on mõnus, kiigutab nagu hällis. Kuid siis ärkad üles, lähed kambüüsi, aga ei saa aknast välja vaadata, sest need on liiga kõrgel ja süda läheb pahaks. Tekkis külm higi ja luksatused," räägib ta.

"Mina üle parda kalu ei toitnud, nii kaugele see ei läinud. Teadsin, et kui lähen välja ja hakkan silmapiiri vaatama, siis ma ei suuda tagasi kambüüsi minna. Nii ma pikutasin kümme minutit. Higistamine taandus, läksin kambüüsi, hakkisin kümme minutit, siis läks süda pahaks ja läksin jälle lamama." Loksumisega harjumine võttis mehel umbes viis päeva.

Wend ütleb, et laevakokana töötamine midagi kontimurdvat ei olnud. "Töö on töö, lähenesin sellele süstemaatiliselt. Olen varemgi sõbra pulmas 150 inimest toitnud. Ettevalmistus on sama, süüa oskab meist igaüks meist teha, keerulisim ongi logistika ja koristamine."

Reisil söödi nii tuunikala, kuldmakrelli kui ka pelamiidi. Lõpus hakati saama ka heeringataolist kala.

Wend pani kogetu kirja ka raamatusse, mis peaks ilmavalgust nägema veebruaris või märtsis. "Panin raamatusse kirja oma mõtted ja tunded. Lisaks kirjutasin sinna asju, mis juhtusid tol hetkel mu elus nii siin kui ka pardal. See on mingil moel logiraamat."

Mees ütleb, et tahaks hea meelega uuesti taolisele seiklusele minna, sest talle meeldib kulgemine ja ärkvel- ning valmisolek, mis merel olekuga kaasneb. Õppetunni valmisoleku suhtes sai ta kiirelt. "Lendasin, kohvitass käes, messis pikali. Lasin käe lahti, et järgmisest kohast kinni võtta, kuid täpselt siis tuli laine. Lauanurk läks sentimeeter oimukohast mööda ja valge diivan oli kohvi täis."