GALERII | ROHKEM KUI IIAL VAREM: Georg Otsa juubelinäitusel näeb isegi tema austajannade kirju (6)

 Seejärel sai sõna diplomaat ja laulja ning endine kultuuriministeeriumi ametnik Jüri Trei. „Oli see kolleeg, oli see koristaja, oli see uksehoidja - Georg tervitas kõiki ühtemoodi kättpidi. Tal oli väga hea lastetuba, tuli alati ja andis kätt nii tudengile kui teisele kuulsusele.“ 

Seejärel meenutas Trei aastaid, mil ta oli nii Nõukogude ajal kui ka laulva revolutsiooni päevil Georg Otsa muusikapäevade üks korraldajaid. „Oli hetki, kui kultuuriministeeriumis oli telefon punane ning ma sain päris suure sõimu osaliseks, et miks te korraldate siin Kremli ööbiku päevi. Just nii öeldi! Teadupärast sai selle tiitli endale hiljem külge ka Jaak Joala. See oli nii, meeldis see meile või mitte,“ rääkis Trei. 

„Samas võin diplomaadina öelda, et kui sa nimetasid Venemaal Georg Otsa nime – mis kehtis ka Paul Kerese puhul – olid sulle valla kõik uksed. Toon ühe näite: Peterburis diplomaadina töötades tekkis mõte korraldada Neevalinnas Georg Otsa õhtu ning ma läksin Ermitaaži direktori Mihhail Petrovski juurde, et saada selleks ürituse jaoks esinduslikku saali. Kuuldes minu muret, ütles Ermitaaži direktori hetkekski kõhklemata, et sellise ürituse jaoks saame saali ilma rahata. Tänu sellele, et me saime Ermitaaži saali, oli kohal kogu Vene press ja tänu pressile võeti ühendust Eesti konsulaadiga, sinna toodi hindamatuid Georg Otsaga seotud materjale ning tänu sellele saime Venemaalt kätte unikaalse arhiivi, mis sai Teatri ja Muusika Muuseumile ja Georg Otsa koolile üle antud.“

Georg Otsa noorem õde Maret Purde märkis, et Georg oli talle väga hea vend ja et vanemad jätsid teda kui nooremat õde tihti venna hoida. „Sain ma tema ja ta sõpradega teha kaasa kõik poiste mängud. Küll sai temaga koos veheldud, ujutud ja  Georgi jalgratta pulgal sõidetud. Kuigi ta lahkus nii noorelt, mis on ju seotud kurbusega, siis lohutuseks võiks öelda, et ta lahkus oma võimete tipul,“ ütles Maret Purde.

Näituse „Georg Ots, armastan sind“ avamisel osalenud Voldemar Kuslap ütles Õhtulehele, et on väga õnnelik inimene, kuna tal oli võimalus näha,  kuidas sündisid suure laulja suured rollid. „Nägin, kuidas sündisid Jago „Othellos“, Rene „Maskiballis“,  Rigoletto, Porgy „Porgy ja Bessis“, Colas Breugnon ja palju teisi osatäitmisi,“ meenutas Kuslap kunagise kolleegi ja lavapartneri unustamatuid osatäitmisi. „Ja mind üllatas tema ettevalmistus, kui ta hakkas lavastama „Don Giovannit“. See oli nii põhjalikult tehtud, täiesti muusikateadlase tasemega töö! Lisaks oli ta teinud kirjanduslikult väga kauni ja samas suupärase tõlke.“

Lõpetuseks jutustas Kuslap lõbusa loo, kuidas Georg Otsa nimi on päästnud teda sügaval nõukas ajal kahe umbkeelse vene autoinspektori käest. „Olime 1971. aastal Peeter Liljega ruttamas kusagile esinema ja hiljaks jäämas. Loomulikult ületasin ma kiirusust ja Vabaduse puiesteel võeti mind roolist maha. Miilitsad küsisid mu autojuhilube. Aga ma olin just paar päeva enne seda saanud Tallinna Automi auliikme pileti, mis oli punaste kaantega, kuid mille sees, kaante vahel, polnud mitte ühtegi venekeelset sõna. Vene miilits uuris seda tükk aega, mõistmata, mis dokumendiga on tegemist. Vaatasid, et mine tea, äkki olen ma KGB tegelane ja seejärel küsisid juba märksa sõbralikumalt, et kus ma töötan. Vastasin, et Estonia teatris. „Oo, Estonia teatris? Kas te olete kunagi näinud ka Georg Otsa? Vastasin,  et mitte ainult näinud, vaid ka teda laval dubleerinud.  Pärast sellist vastust oli ma kui pooljumal ja meile sooviti vaid head reisi.“     

Näituse kujundajad on Kristjan Suits Tallinna Linnateatrist ja Katre Rohumaa ning see jääb Eesti Ajaloomuuseumis Pikal tänaval avatuks maikuuni.