Georg Ots 100: laulja, kes jääb igavesti rahva südamesse

Mina sain Georg Otsaga tuttavaks naabripoiste juures telerit vaadates. Näidati Leningradis tehtud linateost „Mister X“. Pisut seiklust, aga need laulud! Ots ise on hiljem küll öelnud, et imal ja armetu oli see film, aga minusugusele poisile läks hinge. Ei teadnud ma toona Otsa keerulist elukäiku ega ka seda, et laulmise asemel võinuks ta saada hoopis mereväeohvitseriks või ehitajaks. Tõsi, nüüd täiskasvanuna ma seda filmi uuesti ei vaataks. Otsast on palju muud ja eredamat meenutada.

„Ma laulsin juba väikese lapsena kodus, kasvasin laulu sees. Konservatooriumis õppisin klaverit ja kord terava noaga rukkileiba lõigates lõikasin pahema käe keskmisel sõrmel kõõluse läbi. Sõrmeots jäi pisut kõveraks ja klaverimäng tuli lõpetada. Mul oli sellest isegi hea meel, mulle ei meeldinud klaver. Läksin üle laulu õppimisele,“ on Georg Ots läinud sajandi 50. aastatel Stockholmis väliseestlastele rääkinud. Tarvitades jutus sõnu „Eesti ajal“, mil ta oli tugev ujuja, paar korda tuli vabariigi meistriks ja edestas teisi ka üle Tamula järve ujudes. Lõpetas Prantsuse lütseumi, mis oli üle riigi kuulus ujujate poolest. Ja arvas ikka, et teater on tore, aga laulmine on tüütu.