Estonia laevahukust pääsenud rootslane ja paljude hukkunute omaksed nõuavad, et Eesti valitsus algataks õnnetuse uue uurimise (65)

Rootsi, Soome ja Eesti ühiskomisjon, kes õnnetust uuris, järeldas, et visiiri murdumise järgselt kukkus lahti ramp, mille tõttu vesi autotekile pääses. Estonia laevalt eluga pääsenud rootslane Anders Eriksson on üks 137 pääsenust, kes ametlikku versiooni algusest peale kriitiliselt suhtub, sest see ei klapi tema mälestustega saatuslikust ööst. 

Emeriitprofessor Jaan Metsaveer on ametliku uurimiskomisjoni viimane elusolev liige Eestis. 86-aastane laevaehitusinsener nimetab kõiki kahtlusi müraks, mis suurte katastroofie puhul on paratamatu kaasnähe. 

Erikssonile ja paljudele teistele aga ei mahu pähe hulka asju, alates sellest, miks taheti vrakk katta betooniga juba enne, kui ametlik juurdlus lõppes, kuni selleni, et aastaid vandenõuteooriaks peetud militaartehnika vedu Estonial leidis lõpuks kinnitust.

Endine prokurör, asjatundjate komisjoni juht Margus Kurm puutus teemaga esimest korda kokku just 2005. aastal, kui sai prokurörina ülesande juhtida eriteenistuste esindajatest koosnevat komisjoni, mis uuris uuesti üles kerkinud relvaveo teemat. Paralleelselt uuris sama asja ka riigikogu erikomisjon. Kurm kohtus 75 inimesega, töötas läbi tohutud materjalid ja reisis mitmesse riiki, aga seost relvaveo ja huku vahel ei leidnud.

Kuid ühtegi teooriat huku kohta ei olnud lõplikult võimalik kinnitada või ümber lükata ning Kurmi sõnul annavad nii olemasolevad tõendid kui pääsenute ütlused väga erinevaid versioone õnnetuse kohta. Kurm nendib, et kuna, vähemalt ametliku väite kohaselt, ei ole laevavrakki kunagi täielikult uuritud, peamiselt ei ole uuritud ega filmitud laeva põhja, siis ei ole teooria põhjal võimalik ümber lükata, et laevakere on terve.

Laevahuku Rootsi ohvrid ja omased on loonud esindusühingu, kes nõuavad alates 2016. aastast uut uurimist erapooletute välisekspertide osalusel. Nad soovivad, et merepõhjas olevat laevavrakki uuritas põhjalikult ja kõik nähtu dokumenteeritaks. Tallinna pöörduti, sest Eesti oli laeva lipuriik ning saaks algatada ka vrakile sukeldumist keelava hauarahu lepingu avamise.

Ühingu taotluses on kirja pandud uskumatuna tunduvaid detaile seoses võimaliku vassimise ja vastuoludega õnnetuse uurimises, aga kesksemad argumendid puudutavad meresõidufüüsikat.

Nimelt, nullindate keskel tellis Rootsi riik kahelt teadlaste konsortsiumilt uued tehnilised uuringud, mis pidid huku ametlikku versiooni kontrollima. Tehti palju arvutusi, ujutati laevamudelit basseinis, kirjutati paksud analüüsid, aga lõpuks ei leppinud teadlased ikkagi kokku, mis täpselt juhtus.

Kui teoorias on peensusi, milles ka eksperdid vaidlevad, siis päriselu näitab, et mitte ükski laev pole käitunud nagu Estonia. Kui sarnase laeva visiir ja ramp mingil põhjusel lahti tulevad ja vesi autotekile pääseb, läheb laev kiiresti ümber ja jääb põhi ülespoole hulpima. 

“Estonia käitus täpselt vastupidiselt. Ta ei läinud kiirelt ümber, kui lähtuda ametlikult versioonist. Siis, kui ta oli külili läinud või hakkas põhja üles keerama, vajus ka põhja," räägib Kurm.

Aastal 2000 uppus Egeuse meres Estoniaga äravahetamiseni sarnaselt laev: aeglaselt ümber ja kiirelt põhja. Kuid antud laev sõitis vastu kaljusaart, mille tulemusena tekkis laevakeresse kolm suurt auku. 

Eesti valitsus aga laevahukku uuesti uurima hakata ei taha. Kui Rootsi omaste taotlus 2016. aastal toonasele peaministrile Taavi Rõivasele läkitati, saadeti see edasi justiitsministeeriumisse, kust tuli minister Urmas Reinsalu allkirjaga keeldumine. 

Omaste ühing pöördus kohtusse, kuid kohus leidis, et kaeva saavad vaid konkreetsed kannatanud. Seejärel kogus ühing Rootsis 92 allkirja Eestisse saadeti uus kiri, millele samuti järgnes vaikus. 

2018. aastal saadi kirjale lõpuks vastus, kuid seal öeldi, et midagi pole lisada. Rootsi hukkunute omaksed pöördusid uuesti kohtusse ja aasta alguses võetigi asi Tallinna halduskohtus menetlusse.

Formaalselt esitasid hagi kaks kannatanut, aga nendele lisaks andis allkirja veel 90 inimest. Märtsi alguses said nad vastuse, milles on ridamisi juriidilisi konkse alates sellest, et asjaga ei peaks üldse tegelema kuni selleni, et pole selge, milline oleks teoreetiliselt üldse riigiasutus, mis sellise uurimisega peaks tegelema.