NALJATEADUS: me ei naeragi selle üle, mille üle arvame end naervat...

1957. aastal lasi BBC eetrisse uudisloo sellest, kuidas tänu mahedale talvele on Ticino-nimelises Šveitsi kantonis olnud imeline spagetisaak. Väärikas uudistediktor Richard Dimbleby kirjeldas kuival toonil, kuidas spagetikasvatajad on viimastel märtsinädalatel peljanud ootamatut öökülma, mis võib spagetisaagi hävitada. Uudise saateks näidati kaadreid maaperest, kes puude otsast pikki nuudleid korjab ja neid „sooja alpipäikese kätte“ kuivama paneb. Sellest tuli suur skandaal.

Sajad televaatajad helistasid BBCsse ja tahtsid teada, kust nad võiksid isiklikke spagetipõõsaid osta, vahendab väljaanne Psychological Science. Nemad polnud sugugi ainsad, kes ei märganud, et uudis lasti eetrisse 1. aprillil: õnge läksid isegi mõned Briti ringhäälingu töötajad. Järgnes kurjustamine: kuidas tohib tõsises uudistesaates aprillinalja teha! 

Miks me just 1. aprillil kaaskodanikke haneks tõmbame? Mõned ajaloolased on naljapäeva seostanud Vana-Roomas märtsi lõpus peetud pühaga hilaria. Eestlased nimetavad kogu aprilli rahvapäraselt naljakuuks.

Naljasoont ilmutab inimlaps juba umbes kuuenädalaselt – siis hakkab enamik beebisid ergutamise peale naeratama ja naerma. Meie eellased hakkasid huumorimeelt väljendama juba 16 miljonit aastat tagasi, väidavad teadlased. Ka rottidel, šimpansidel ja bonobodel on oma naer. Naer on midagi väga ürgset. Naerdes oleme võimelised tegema hoopis kõrgemaid hääli kui näiteks lauldes. Uurimused on näidanud, et kui inimene naerab, ei toimu keeles, lõualuudes, pehmes suulaes ja huultes erilist liikumist. Kogu action käib rinnakorvis.

Naeru jaoks on vaja teist inimest

Naer on mitteverbaalne tundeilming ning need hääled, mida me üsnagi tugevate emotsioonide küüsis olles teeme, on pigem loomahäälitsuse kui meie tavakõne moodi.