Video: Jörgen Norkroos
Inimesed
6. märts 2019, 12:52

VIDEO | HOMMIKUSÖÖK STAARIGA | Endine tuntud saatejuht Carmen Pritson-Tamme teeb täna inimestele ajupesu (20)

Kutsusin hommikusöögile, Tallinna ühte omapärasemasse restorani One Sixty Telliskivi Loomelinnakus, kunagise tuntud saatejuhi, täna arengunõustajana leiba teeniva Carmen Pritson-Tamme.

Carmen, kas valimistrall sind närvi ka ajas?

Prääks, prääks.

Meie hommikusöögi koha omanik on kunagi nooruspõlves Eestist lahkunud mees, kes läks maailma vallutama, alustades jooksupoisinia restoranides Inglismaal, töötades hiljem Mischelini tärnidega pärjatud söögikohtades ja isegi telest tuttava staarkoka Gordon Ramsey alluvuses. Andrei Lesment saavutas välismaal kõik millest unistas ja naases kodumaale esialgu plaaniga siin rantjeepõlve pidada. See mehel ei õnnestunud. Ta otsustas avada kaks restorani ja ühes neist, One Sixty, me sinuga ka head ja paremat täna mekime. Mis kõige toredam, Andrei kasutab roogade valmistamisel vaid Eestimaist toodangut – lihast kuni köögiviljadeni.

Seda on tore kuulda, et keegi pikalt välismaal elanud ja töötanud inimene on otsustanud kodumaale tagasi tulla. Aga olgem ausad, sa tuled Eestisse tagasi ainult siis, kui sul on saavutatud täielik kindlustunne. Nii võidki tulla siia oma miljonärielu nautima.

Aga see, et inimene, kes avab Eestis toidukoha ja mõtleb samas ka tervisliku toitumise peale on harukordne. Kuidas eestlased ise aru ei saa, et meie kodumaa on maailmas üks vähestest ökomaadest. Tean välismaalasi, kes imestavad et meil on veel alles põlismetsad. Metsad mis polegi kunstlikult kasvatatud. Et meil on põllud, kus kasvatatakse vilja. Aiad, kus kasvavad viljapuud ja marjad.

One Sixty restorani omanik ja peakokk Andrei Lesment Foto: Jörgen Norkroos

Andrei ütles samuti, et ta ei saa aru toidukohtadest, kes ostavad üle maailma kokku odavat toorainet, kui meie endi maal on kõik vajalik olemas – kartulist lihani. Tema ostab oma restorani vaid Eestimaa põllumeeste toodangut.

Miks eestlased ei väärtusta veel piisavalt oma kodumaa ande?

Väärtusavad ikka, aga meie põllumees peab peale maksma, et mahetoodangut kasvatada. Kui ta peab maksma rohkem, kui tal tulu sisse tuleb, siis kaob ju ka motivatsioon ära.

Teine asi mis mind närvi ajab on maamaks. Eelmisel aastal just ostsin endale maad. Mõtlesin et kinnisvara, see on ju midagi kindlat, eks? Aga ma maksan iga aasta nüüd 400 eurot riigile maamaksu. Tekib küsimus, et mida kuradit! Miks ma pean lõivu maksma selle eest, et saaksin eksisteerida ja selle eest, et ma saaksin selle maa hüvesid kasutada?

Mina olen väga selle poolt, et põllumehed ja miks mitte kõik, kes ise midagi kasvatavad ja sellest miskit toodavad käiksid ukselt uksele ja pakuks oma toodangut. Uskuge mind, teie tootlikkus võib kasvada tuhat protsenti. Inimesed on valmis teie toodangut ostma. Käige kord nädalas erinevates linnaosades või tänavanurkadel või kas või korra kuuski oma kasvatatud tooteid müümas. Inimestele meeldib see. Nad harjuvad sellega ära. Nad arvestavad sellega ja ootavad teid.

Meil Kiiliski on igal kolmapäeval justkui turupäev, kus kõik saavad oma tooteid müüa. Kes kasvatab ise, kes müüb enda tehtud hoidiseid või muud head paremat. Ja kõik kohalikud on platsis.

Mis on eriti tore tendents viimastel aastatel ja on tekkimas ka Tallinna kesklinnas, on väikesed armsad poekesed, kus müükase puhast eesti toitu. Mõned aastad tagasi need ju kadusid, kui meie maa vallutasid supermarketid. Aga nüüd on pisikesed toidupoed tagasi ja neil läheb päris hästi. Mis meiega juhtunud on? Mõni aeg tagasi oli oluline, et saaksime oma toiduained poest kätte võimalikult odavalt, aga nüüd vaatame, et saaksime suhu pista ökotoitu. Ostan seda võib-olla vähem, sest see on kallis, aga ostan.

Lihtne, me tahame olla terved, elada kauem, näha välja nooruslikumad. Mina vaatan asja veel ka esoteerilise maailma vaatevinklist, kus öeldakse selle kohta järgmist. Energiad on läinud hõredamaks. Mingi aeg tagasi hindasime seda, mida oldi saavutatud. Noh et kui palju autosid sul tagahoovis on ja kui suur su maja on, siis täna hindavad inimesed rohkem seda, kuidas sa veedad oma vaba aega. Kuidas sa hindad oma elu ja kui õnnelik sa oled.

Näiteks on palju vanemas eas inimesi, kes õpivad selgeks mäesuusatamise. Miks? Aga sellepärast et nad tahavad kogeda. Korraga on inimesed aru saanud, et elu on kogemiseks. Mitte omamiseks, vaid just kogemiseks.

Me tahame ka uusi põnevaid maitseid kogeda, sest meil on see võimalus. Varem meil seda polnud. Saamise mentaliteet oli nii suur. Vanem põlvkond küll kasvatas oma aiamaal igasugust kraami, aga meie ei tahtnud enam oma küünealuseid mullaseks teha. Tänagi tekib mul veel vastikustunne, kui keegi palub mind appi oma aiamaad kõplama. Ma küll hindan neid inimesi, kes seda rasket põllutööd teevad, aga ise ei tahaks küll seda teha. Aga meil on see võimalus mitte seda rasket tööd teha, kuid samas väärtustada seda.

Mõelge kas või sellise naisterahva peale nagu Evelin Ilves, kes on teinud suurepärast lobitööd. On väga palju inimesi kes näitavad tema peale näpuga ja ütlevad et loll naine, kes ujub külmas vees ja propageerib tervislikku toitumist. Mina jällegi ei saa neist kirujatest aru, kuidas nad ei näe mida see inimene on meile tegelikult õpetanud. Et see mida sa näost sisse ajad ongi kõige olulisem. See on sinu energia, see suunab sinu mõtlemist, käitumist – kõike. See on ainukene patarei, mida sul on vaja täita teadlikult. Ja siis inimesed küsivad, mida Evelin teinud on. Aga tema oligi see, kes pani ebatervisliku toitumise pommi plahvatama.

Carmen Pritson Tamme; Anu Saagim, restoran One Sixty Telliskivi Loomelinnakus Foto: Jörgen Norkroos

Carmen, ka sina oled liikunud täiesti uutele radadele propageerides tervislikke eluviise, rahulikumat elu, mõtteviisi muutmist.

Inimesed on hetkel eneseotsingutel. Kui sa tead mida otsid, siis on sul kerge selle poole liikuda. Aga väga paljud inimesed on segaduses, sest võimalusi on väga palju. See infotulv, mis uksest aknast sisse pressib ajab segadusse ja inimesed kaotavad fookuse. Sa ei tea enam kuhu poole liikuda. Krabad kõike igalt poolt ja korraga. Lõpuks sa ei saagi aru millise tõe järgi ise peaksid elama.

Väga paljudele inimestele ei meeldi see töö mida nad teevad, aga nad ikkagi teevad seda. Ma justkui pean, aga ma ei taha. Meil on vaja raha. Kindlustunnet. See on nagu filter sinu peas. Kui sa oled elanud elu, kus sa pead kogu aeg võitlema selle nimel et sul oleks leib laual, siis see filter on nii fucking tugev, et sa lihtsalt ei suuda sellest ise läbi murda. Just see filter ei lase sul oma tüütuks muutunud tööst lahti lasta ja ei lase näha sul suuremat pilti.

Mul oli näiteks väga hea meel, kui minu hea sõbranna Krista Lensin ajakirjast Kroonika ära tuli. Lõpuks ometi! Nüüd on sellel värvikal inimesel võimalus hakata elama suurelt. Kroonika oli tema jaoks ammu juba liiga väike. Inimene peab arenema. Kui sa oled väga pikalt oma väikses liivakastis ja kõik on väga nunnu, siis ühel hetkel saatus ütleb sulle, aga sul on vaja teha veel midagi suuremat. Sa ei pruugi sellest ise arugi saada, aga kui sa oled juba suuremas lombis, siis mõistad, kui palju suuremad võimalused sind tegelikult ees ootasid. Sa lihtsalt kartsid neid võimalusi. Filter oli ees.

Suurt elumuutvat sammu on väga raske võtta, hirm on ju silme ees?

See on täiesti loomulik, aga see tuleb ületada. Tornist alla hüppmist pole mõtet karta. Meil on elus anult kaks hirmu. Üks, et meid ei armastata ja teine, et äkki mul ei õnnestu, äkki teen vea.

Ja kui see uus ettevõtmine lähebki vett vedama? Vanad sillad on ka põletatud, mis siis saab?

Siis jumal tänatud! Hea, et vanad sillad on põletatud ja uks selja taga kinni löödud. Keegi ei astu uut sammu enne, kui uks pole selja taga kinni läinud. Ja kui keegi ütleb sulle, et miks sa nii radikaalse otsuse teed, sul ju vanas supis nii turvaline, siis arvesta, et mitte sul pole turvaline, vaid ütlejal on turvaline, et seal sipled.

Sama on ka pikaajaliste sõprade ja sõbrannadega, kes hoiavad sinust kramplikult kinni. Nad on justkui mingid taagad küljes. Ise tahaksid neist justkui lahti lasta, aga südametunnistus ei luba. Aga sa pead elama oma elu, tegema omi asju, astuma oma rada mööda, mitte arvestama pidevalt teiste soovide ja ootustega.

Tööga on täpselt sama lugu. Sa ei lase sellest lahti, sest see on turvaline. Sul võib olla isegi kahju, jne. Aga kui sa lähed oma teed, siis tea, et see mis sind ees ootab, on midagi palju võimsamat, sest elu ei anna sulle mitte kunagi viletsamat varianti. Inimene ju ei kahane, inimene areneb. Sul on elukogemused. Sa ei jää ju lollimaks. Lähed ikka targemaks. Seetõttu tekivadki sul suuremad võimalused, sest sa näed neid suuremaid võimalusi.

Kui mina Kanal 2st ära tulin, siis esimene moment oli, yes, ma saan hakata midagi uut tegema! Kurvastus oli ka, aga see tuli hiljem. Leinaperiood tuleb alati hiljem. Kuskil paar kuud hiljem. Siis mõtledki, et pekki, seal oli ikka päris hea.

Uuel teekonnal või positsioonil peab hakkama ju võitlema. Võitu saadavad kahtlused. Ja just sel hetkel, kui sul tekib hirm tekib ka kahetsus, et vana maha jätsid. Sellel hetkel tuleb see kähku lahti lasta, sest muidu sa jääd kahe vahele pendeldama ja sa ei liigu edasi. Sa paned endale justkui jala ette ja hakkad takerduma. Siis tuleb täiega edasi minna. Klapid peas ja edasi!

Sa teed täna inimestele ajupesu. Mida täpsemalt?

Jah, see on ajupesu. Õpetan inimestele muutma nende mõttemustreid. Kui nad pole oma tööga näiteks rahul, siis võin vabalt küsida: „Aga miks sa ära ei tule?” Kui ta kardab, siis uurin välja mida ta kardab.

Mina süstin oma kursustel inimestesse julgust. Seda tuleb teha läbi praktikate. Ma päris otse ei saa inimesele öelda, et tule näiteks töölt ära. Ta peab selleni ise jõudma. Ma ei teraapiat, ma teen ajupesu. Kirjutan talle ette, et sina oled praegu siin ja sinu eesmärk on oluline.

Aga kui inimene ei tea, mida ta elult saada tahab?

Siis pole mõtet minu juurde tulla, sest minu tööl pole siis tulemit. Inimene peab teadma mida ta tahab. Sa võid minna suurtele koolitustele, aga kui sa ei tea mida sa saavutada tahad, siis sa tuled sealt tagasi ja ei tee mitte midagi. Sinna tuleb minna teadlikult ja kui sa sealt naased, siis tead täpselt mida sa tegema pead.

Aga mis saab neist, kes tõesti ei tea, mida nad elult saada tahavad?

Need teevadki kaheksast viieni tööd. Lihtsalt kulgevad. Kulgevad kümme, kakskümmend või rohkemgi aastat.

Päris hirmus ju?

Nende jaoks mitte.

Millal on üldse õige aeg muutusteks?

Kui oled teinud ühte asja umbes viis aastat, siis on uueks hüppeks kõige õigem aeg. Mida hilisemaks see jääb, seda raskem on seda teha. Siis on tekkinud juba mugavustsoon.

Carmen, sina oled maailmakuulsa nõustaja ehk coach Tony Robbinsi usku. Mehe, kes on inspireerinud Bill Clintonit, Mihhail Gorbatšovi, Nelson Mandelat, Dalai Laamat ja paljusid teisi.

Jah, Tony mõjutas mind juba pisut enne, kui ma Kanal 2st ära tulin. Olin alateadlikult hakanud teda kuulama. Ma ei saa ise ka aru kuidas ma ta leidsin. Ta lihtsalt tuli mu ellu. Ta rääkis täpselt neist asjadest, mida ma kuulda tahtsin tol hetkel. Ta rääkis minu probleemidest.

Et olla parem töötaja, on vaja ennekõike olla parem inimene ja seda Tony õpetabki. Tema sõnumid on justkui kingitused, mille ma igalt tema koolituselt kaasa võtan. Toon välja siinkohal ühe mind enim inspireerinud tarkuse Edward B. Butleilt: „Ühel inimesel jätkub entusiasmi vaid 30 minutiks, teisel 30 päevaks, tõelist edu kogeb aga see, kellel jätkub seda entusiasmi 30 aastaks.”

Täna teen ka mina selliseid koolitusi, et mul poleks piinlik ühel päeval Tony Robbinsile otsa vaadata ja talle öelda, et andsin endast parima. Ma annangi endast parima.

Tegin ka raamat-kalendri „Manifesto” ja võin öelda et see on võimas raamat. Kui hakkad sellega koos kulgema, siis saab sulle selgeks, mida sa teed valesti antud hetkel või siis suunab sind analüüsima.

See raamat on mõeldud neile, kes tahavad endas midagi muuta nüüd ja kohe. Enne kui mõne kindla eesmärgi poole hakata liikuma, on vaja endale esitada väga olulisi küsimusi. Näiteks, millised on sinu harjumused, mis sind hetkel takistavad edasi liikumast? Milline mõttelaad sind takistab edasiliikumisel?

Kalender raamatus ei tähenda seda, et hakata oma igapäevatoimetusi kirja panema, vaid näiteks hommikuti, kui üles ärkad, siis sinu tänase päeva eesmärk on – täna olen selline inimene või et täna ma saavutan selle konkreetse asja. „Manifesto” pole raamat lugemiseks. See on sinu mõttekaaslane. Võtad ta kätte, mõtled natukene ja võtad suvalise koha pealt lahti, loed ja seejärel vastad mõndadele küsimustele. See on nagu keev vesi, mis hakkab sinu sees mulisema ja see aur hakkab sinust välja tulema. Sa puhastud ja manifitseerib selle, mida sa soovid.

Carmen, kas sina pole mõelnud poliitikasse minna, et seal pisut tolmutada ja vana kopitanud hais minema pühkida?

Ma tahan hetkel teha rohkem tööd inimestega. Tahan et inimeste mõttemuster muutuks. Et meie inimesed saaksid aru, et meie käes on võim. Meie käes on võim, kuidas me oma riiki toidame või oma lapsi kasvatame. Kõik algab sellest kuidas me suhtume oma abikaasasse, oma vanematesse, oma lastesse. See, et ma olen närviline muudab ju minu koduse keskkonna närviliseks ja sellega annan ma hinnanguid kõikidele, kes oma suu lahti teevad.

Sestap tundub, et minu missioon hetkel on murda ja lõhkuda inimeste suhtumine teistesse inimestesse läbi hinnangute andmise. Mind ajab kohutavalt närvi, kui inimene ütleb, et mind ei huvita mida teised inimesed minust räägivad. Oo jaa, sind fucking nii huvitab!

Jaa, ka mina ei loe juba viis viimast aastat kommentaare. See ei ole see, mida ma mõtlen. Mind huvitab see, kui keegi justkui hinnatud inimene, avaliku elu tegelane ütleb avalikkuse ees kellegi kohta halvasti ja siis arvab, et temal on õigus öelda halvasti teise inimese kohta, tundmata seda inimest isiklikult.

Mitte keegi ei anna meile õigusthävitada teise inimese elu. Ja siis me arvame, et kui oleme teist inimest hävitanud, et siis saame endale krooni pähe. Me ei saa seda krooni pähe, see on ajutine. Tegelikult oled oma suu sitta täis toppinud.

Just selliste asjadega tahaksin rohkem tegeleda. Et kasvatada seda mentaliteeti just noortes – et ära hävita oma sõnadega, vaid loo oma sõnadega. Iga tegu mis sa teed, iga mõte mida sa mõtled, on looming. Läbi loomingu loob looja. Iga sinu looming on looja kätetöö. Ja looja ei loo sitta.

Mina olen see, kes alustab poliitikaga rohujuure tasandilt. Et meie lapsed oleksid tugevamad ja julgemad ellu astuma. Me oleme selline orjarahvas, kes ei julge tänavale meelt avaldama minna ja öelda seda välja, mida tegelikult mõtleme. Selle asemel läheme kellegile külla ja kirume, kui lollid on kõik poliitikud. Aga kes sa ise oled? Vaata kõigepealtiseennast. Kuidas sa ise oma lapsega räägid? Just kuulsin, et ütlesid talle: „Ahh, ole vait!” Mis eeskuju sa ise annad?

Kas on aeg ka eestlastel tõusta barrikaadidele ja minna tänavatele, kui meile midagi ei meeldi?

Jaa! Muidugi! Väga paljud noored on valmis seda ka tegema, aga vanemad takistavad. Noored on valmis välja astuma ka oma õiguste eest koolides, sest see haridussüsteem mis meil on, see ei toimi enam. See ei kõlba kassi saba alla ka enam. Tuleb hakata lammutama!

Anu Saagim, restoran One Sixty; restorani omanik ja peakokk Andrei Lesment Foto: Jörgen Norkroos

Mina tänan ka One Sixty restorani omanikku Andrei Lesmenti, kes meid suurepärase hommikusöögiga kostitas. 

Segastel üheksakümnendatel otsustas just nõukogude armeest naasnud 23-aastane Andrei Eestist lahkuda, et mitte sattuda kriminaalsetesse afääridesse. Ta rändas üksi läbi Euroopa. Oli Helsinkis, Stockholmis, Malmös, Amsterdamis, Pariisis enne kui Londonisse jõudis ja seal paikseks jäi. Esimeseks töökohaks Londonis oli prestiižne hotell Savoy, kus mees töötas abilisena veinikeldris teenides kaks naela tunnis, mille eest ponud võimalik isegi ööbimise eest hostelis maksta. Hiljem organiseeris Eestis elav ema talle koka võltsdiplomi, tänu millele võeti Andrei tööle hotelli restorani.

Peakokale meeldis, kui kiiresti Andrei õppis ja kui kirglikult ta töösse suhtus. Kuu aja möödudes soovitati teda juba Westminster Kingsway Collage’isse – sama kool, mille lõpetas ka staarkokk Jamie Oliver. Ta võeti vastu ja Savoy tasus ka õppekulud. Andrei lõpetas kooli väga heade tulemustega ning läks tagasi Savoysse.

Mõne aja pärast soovitas peakokk Andreile töötamiseks restorani Aubergine, kus peakokaks oli Gordon Ramsay. Ta läbis katsed ja sai tööle kui commis chef ja töötas seal üle aasta. Järgmisena töötas

mees tuntud Michelini tähega Inglise koka Marco Pierre White’i juures. Tegus Andrei jätkas kohtade vahetamist iga kuue-kaheksa kuu tagat, töötades erinevates Michelini tärniga restoranides. Ja nii kümme aastat järjest.

2003. aastal alustas ta tööd peakokana Waterloo jaama lähedal avatavas Baltic restoranis ja liikus edasi – Phillipe Howardi juurde restorani Square sous chef’iks ja peale seda veelkord töötades Gordon Ramsay juures restoranis Maze.

Aastal 2010 avas omaenda restorani Verru, eesmärgiks teenida välja isiklik Michelini tärn. Peale kuut kuud lahtiolekut saadi Suurbritannia prestiižikalt hindamissüsteemilt kaks rosetti. Söömas käisid tuntud staarid, ka Eesti president, BBC töötajad, erinevad ajakirjanikud, külalised Tallinnast.

Restoran One Sixty; restorani omanik ja peakokk Andrei Lesment Foto: Jörgen Norkroos

24 aastat Londonis ja nüüd on mees tagasi Eestis, avades smokehouse-restorani One Sixty mootorrataste garaažis Telliskivi Loomelinnakus. BBQ ja liha suitsus küpsetamine on ameerikapärane kontseptioon. Tegelikult ei saa paljud Andrei sõnul veel päris hästi aru, mis see tegelikult on, ja arvatakse ikka, et kui on söed, siis on tegemist grillimisega. Ja grillimine, no see on ju šašlõkk! Aga tegelikult on see, mida One Sixty`s pakutakse, kaua aega madalal temperatuuril küpsetatud liha. Mees on iga päev ka ise köögis nii liha küpsetamas, kui ka noori kokapoisse koolitamas.

Restoran One Sixty Foto: Jörgen Norkroos