„PEALTNÄGIJA“ VIDEO | Arst lootusetus seisus inimeste elus hoidmisest: minu meelest on see ikkagi sulaselge piinamine (65)

Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ehk PERHi külastab aastas üle 150 000 patsiendi, kellest haiglas ravitakse 36 000. Kõige kriitilisemad satuvad intensiivraviosakonda, kus on 40 tippvarustusega voodikohta, kus ravitakse nii põletusohvreid kui traumapatsiente ja infarktihaigeid. Meditsiin areneb nii kiirelt, et täna on intensiivravis patsiendid, keda 20 või isegi kümme aastat tagasi poleks suudetud aidata. Sellega kaasnebki dilemma, mis aina süveneb.

"Me võime tõesti inimest hoida elus väga pikalt, aga see kindlasti maksab palju. Aga rahast ma ei tahaks tegelikult üldse rääkida, vaid ikkagi ma vaataks nende inimlike aspektide poole. Et kas see on eetiline. Kas see, mida me teeme, on see, mida see inimene tahab, tema lähedased tahavad," arutles PERHi reanimobiiliosakonna juhataja Andrus Remmelgas.

"Kust me ikkagi päriselt teame, mida see inimene seal tunneb. Seesama inimene, kes ei suuda meiega suhelda, kellel on aju surnud. Me ikkagi absoluutselt ei tea, mida nad tunnevad ja missugused valud, piinad, aistingud neil võivad selles seisundis olla. Minu meelest on see ikkagi sulaselge piinamine," ütles PERHi palliatiivravi keskuse juhataja Pille Sillaste.

Aparaat suudab inimese eest hingata, verd ringi ajada, seda puhastada ja isegi toita. Ainus, mida masin asendada ei suuda, on aju. Sellega seoses tulebki intensiivraviarstide sõnul alatihti langetada raskeid otsuseid, kuivõrd ravi jätkata.

"Mõte on ju see, et see inimene, kes selles situatsioonist välja tuleb, et ta saab ise omadega hakkama. Kui me tekitame palju selliseid patsiente, kes omadega kunagi hakkama ei hakka saama, siis kindlasti on see ühiskonnale ja patsientide omastele väga koormav," nentis PERHi anestesioloog-ülemarst Valdo Toome.

"Me peame alati meeles pidama, et kui me võtame haiged intensiivraviosakonda, sulgeme intensiivravivoodi ja järgmises etapis tulevad sellised haiged, kes on perspektiivsed, siis meil on põhimõtteliselt kohustus ja see mõtlemise koht, et millist haiget ravida," seletas Toome.

Kõik ütlevad, et raha ei ole põhikriteerium, kuid fakt on, et kõrgeima astme intensiivravi koht maksab üle 1000 ja koos uuringutega isegi üle 2000 euro päevas. Teine koht, kus ravi lõpetamise küsimusega tihti heideldakse, on näiteks lõppstaadiumis vähihaiged: kui mitu korda peaks patsienti elustama, kui ta süda seiskub? Pille Sillaste on selle vastuolulise teema üks tuntum eestkõneleja.

"See tekitab sellist, jah, mõne kolleegi puhul teatud tõrksust. Et kes selle vastutuse enda peale võtab, kas sina vastutad ka selle eest?" tunnistas Sillaste. "Ma tean kolleege, kellele on vihjatud natsi-Saksamaa kommetele ja selliseid asju, väga äärmuslikke ja väga ebameeldivaid."

Patsiendi võib moodsate võtetega tehniliselt ellu äratada, aga mis elu see on? Kõik spetsialistid, kellega saates räägiti, tõstsid esikohale mõiste "elukvaliteet".

"Mis on intensiivravi mõte või üldse sellise intensiivsema ravi mõte? Me peame saama inimese ravida sellele tasemele, et ta saaks ise omadega hakkama. Ma ei taha öelda, et ta peaks minema tööle, televisiooni diktoriks näiteks või kuskil akadeemias kandma oma rolli edasi, aga ta peab saama ise oma toimingutega hakkama. Tähendab: söömine, riidesse panek, tualetis käimised, sellised asjad. Et kui seda perspektiivi ei ole, siis paraku..." rääkis Toome.

Ränka otsust ei langeta üks arst, vaid konsiilium, kuhu kutsutakse vastavalt juhtumile ka asjatundjaid teistest asutustest. "Pealtnägija" soovis näha teatud tingimustel mõne konsiiliumi tööd, kuid mitmed arstid keeldusid, sest teema on mitmes mõttes liiga delikaatne. Näiteks võib arste tabada mitte ainult lähedaste etteheide, vaid lausa kriminaaluurimine, sest karistusseadustik ütleb, et ravimata jätmine eluohtlikus olukorras - sõltumata väljavaadetest - on kuritegu.

"Tihti ongi siis nii, et sellest kasvab välja konflikt, sellest kasvab kaebus välja, minnakse kuni kohtuni, politseisse, et miks ikkagi ravi lõpetati ja miks midagi ei tehta, miks ei päästeta - siis, ütleme niimoodi ausalt, et arstil on lihtsam siis juba ravida, kui et seda ära lõpetada. Kuigi südamest on see väga, tihti väga ebainimlik," ütles Sillaste.

Teema teeb veel keerulisemaks, et kui jõuline ravi ära lõpetada, ei tähenda see alati surma. Haiged, kes jäävad pikaks ajaks teadvusetuse ehk vegetatiivsesse seisundisse, saadetakse edasi maakonnahaiglatesse, hooldekodudesse või isegi koju.

Haiglas viibimise rekordiomanik on peaajukahjustusega keskealine naine, kes lebab praegu Pärnu haiglas juba üle kuue aasta ja kelle ravikulud on kokku üle 117 000 euro. Viimase kümne aasta jooksul olidki kõik patsiendid kokku õendusabi voodis 3,9 miljonit päeva ja nende ravikulud olid kokku 184 miljonit eurot.

"Põhiline, mida öeldakse, on see, et see patsient ei tohiks taluda mingeid ebameeldivusi - valu, hapnikupuudus. Kõike seda on võimalik ravimitega minimaliseerida. See on ainult elu pikendamine, see ei anna mingit kvaliteeti tulevikus," nentis Toome.

Hetkel saab e-tervises määrata endale täievolilise esindaja, kes säärased otsused langetaks. Sotsiaalministeeriumi sõnul arendatakse praegu ka funktsiooni, et tulevikus saaks igaüks ise fikseerida, kas teda elustada või mitte. Loo põhisõnum on: igal juhul tasub taolised olukorrad lähedastega läbi rääkida või jätta neile kirjalikud juhised.