Üheksa aasta eest jääpurikaga vastu pead saanud Milana Kaštanova: „Tahaks olla nagu teised inimesed!” (25)

Milana oli Peterburis teel ülikooli kui juhtus traagiline õnnetus - jääpurikas mitte lihtsalt ei kukkunud talle pähe vaid katusekoristajad lausa viskasid selle katuselt alla. Ettevaatusabinõusid ei kasutatud, puudusid hoiatused ja piirded.

„Öeldi, et seis on väga halb, et ta ei ela hommikuni,” meenutab isa Vadim juhtunut, lisades, et sama juttu kuulis ta igal järgneval päeval. Kuna arstide sõnul elulootus polnud jäeti ära lõuafikseerimine ja ka operatsioone lükati edasi.

Milana elukaaslane käivitas internetis blogi, mille kaudu küsis abi ja hoidis inimesi ka Milana tervisega kursis.

Seisundi paranedes toodi tüdruk küll Eestisse, kuid ka siin öeldi, et elulootust pole. Pere viis siiski tüdruku Kölni kliinikusse. Võeti laenu, sõbrad aitasid ja nii see raha kokku saadigi. „Ega seal Saksamaal midagi kosmilist tehta. Seal suhtutakse inimesse nagu inimesse lihtsalt,” sõnab ema Jelena. Saksamaal viidi neiu õue ja ühel hetkel hakkas Milana küsimustele reageerima ja vastama kulmudega „jah” ja „ei”. Veel kuu aega hiljem vastas Milana palvele keelt näidata. „Me saime aru, et ta kuuleb meid” meenutab isa esimest väikest võitu.

Esimese sõna ütles noor naine jõulude ees. „Kõneterapeut küsis temalt midagi ja Milana vastas: „Yes”,” meenutab isa. Siis oli õnnetusest möödas neli kuud. Seda võib pidada imeks.

„See, mis oli enne traumat, on ta meeles. Pärast traumat ununes tal kõik juba viie-kümne minutiga. Kes, kus mis temaga on, seda tuli muutkui korrutada, meelde tuletada,” kirjeldab ema edasist paranemist.

„Trauma saad hetkega, aga sealt väljaronimine nõuab hulga aastaid,” sõnab isa. Saksamaal kulus 200 000 eurot, mida aitas katta Peterburis tööde eest vastutanud ettevõte. Aeglaselt õpetati naine neelama, hakkas taastuma parema käe liikuvus ja mõminat meenutav kõne treeniti selgeks.

2013. aastast elab Milana vanematega Pelgulinnas ja neiu ema on vormistatud ametlikuks hooldajaks. Lisaks kõigele, avastati naisel ka kasvaja, küll healoomuline ja hetkel sekkumist ei vaja. Nüüd on paika pandud uuesti ka lõualuu ja loodetavasti hakkab naine peagi ka iseseisvalt sööma ja õigesti hingama.

„Tahaks olla nagu teised inimesed, iseseisvust. Tahan saada tööd, haridust, kui võib öelda,” on naise unistused.

„Raske on see, et me oleme teinud nii palju tööd, aga edasi minekuid ei ole,” on ema jaoks just raskeim see, et see kõik võtab nii kaua aega.

„Kui mitte midagi ei tee, siis ei juhtu ka imet!” usub Milana ema.