Indrek Ojari „Läti armastusest“: „Tundus, et mõni enda naljakas sugulane on lavale lastud.“

„Vaatasin Alvis Hermanise lavastust „Läti armastus“ Riias neli tundi ilma tõlketa ja mulle ei jäänud midagi arusaamatuks! „Läti armastus“ on mõnes mõttes justkui kokkuvõte Läti kultuurist. Kuna me oleme siin maamunal kõrvuti olnud juba väga pikka aega, külg külje ja õlg õla kõrval, siis vaatad seda lavastust pilguga, mis räägiks justkui Eesti elust,“ vahendab Linnateatri näitleja Indrek Ojari oma värskeid muljeid lavastusest Riia Uues Teatris.

Põhjuse Linnateatri näitlejatele andis Riiga sõitmiseks  teadmine, et Alvis Hermanist on nimetatud üheks kõige mõjukamaks teatritegijaks Euroopas ning peagi saab tema ja ta trupi töid näha juba Tallinnas teatrifestivalil „Talveöö unenägu“, mida Linnateater korraldab juba kümnendat korda.

„Mida ma kindlasti tahan rõhutada: „Läti armastus“ on Eesti inimesele rangelt soovituslik,“ muheleb Indrek Ojari. „Trupp, kes seda esitab, ei ole enam esimeses nooruses, mis aga tähendab, et see põlvkond on eestlastele väga tuttav. Need tüpaažid, keda nad järele teevad ja parodeerivad, peaksid meile vägagi äratuntavad olema. Mulle tundus kohati, et mõni enda naljakas sugulane on lavale lastud või et seal on tüüpe, keda oled kohanud Tallinna tänavatel. Kas see on seotud sellega, et meid ühendab ühine minevik? Ma arvan, et on.“