Ott Kiivikas: kaalus võtavad juurde vaid need, kes söövad üle, nii lihtne see ongi (45)

Ott Kiivikas, tervislik eluviis on tänaseks päevaks sinu normaalsus. Kuidas see alguse sai?

Oma treeningpäeviku abil võin täpselt öelda, et see algas 1993. aastal. Lugesin
kehakultuurist raamatuid, mis saada olid, näiteks „Kulturism kõigile”. Kirjutasin käsitsi välja toiduainete toiteväärtused ning lisasin need tabelina treeningpäeviku taha. Paralleelselt treenimisega hakkasin juba 15aastaselt õppima, kui palju süsivesikuid, rasva ning valku mingis toiduaines sisaldub ja kui palju pean neid tarbima, et toitumine ja treening oleksid tasakaalus.

Toitumisest teadlikuks saamine on olnud pikk teekond. Üks asi on mõista, mida toit sisaldab, teine asi aga aru saada, milline toit tagab sportlasele piisava  taastumise ja kuidas vältida ülesöömist. Tõenäoliselt ma esimesed kümme aastat tarbisin valku liiga palju. See, mida ma täna räägin, tuleneb minu pikaaegsest kogemusest. Tervisliku toitumise teadlikkus ei tule hoobilt.

Kas tervisliku eluviisi juurde kuulub toiduga patustamine?

Teatud järeleandmisi on aeg-ajalt vaja teha sõltumata sellest, millisel eesmärgil keegi treenib või kui rangelt ta mingeid ettekirjutusi järgib. Ma arvan, et eluks ajaks loobuda kõigest heast-paremast pole mingisugust vajadust. Söön teadlikult aeg-ajalt vabamalt, see annab mulle vajalikku kinnitust, et tervislik toitumine on tegelikult normaalne. Kui ükspäev sööd näiteks friikartuleid või burgeri, midagi kaloririkast veel otsa, tunned ennast väga raskelt ja uimaselt, kuigi suur kogus kaloreid peaks energiat andma. Pärast sellist patustamist saan enesekindlamalt jätkata oma tavatoitumisega.

Millal sa viimati sõid burgerit ja jõid Coca-Colat?

Üsna hiljuti, Tšehhis pärast võistlust. Selline järeleandmine näiteks ühel õhtul nädalas kuulub kulturismi, võiks isegi öelda võistlusspordi juurde. Unustad korraks ära kõik piirangud ja lähed sööd-jood seda, mida tahad. Sellega justkui ütled organismile, et kõik on okei, sa oled tavaline inimene. Järgmisel päeval oled viis korda motiveeritum uuesti trenni minema ja need kalorid sõna otseses mõttes ära põletama. Korraks järeleandmine teeb organismile restardi.

Sa mainisid piiranguid. Kas nendel, kes pole tippsportlased, on üldse mõistlik dieeti pidada?

Sõnal dieet on karm, negatiivne värving. Mina olen viimasest 25 eluaastast pool aega dieedil olnud. Kutsun seda elukestvaks normaalseks toitumisharjumuseks. Tuleb õppida aru saama, kus sa pead end piirama ja millal võid endale lubada järgiandmist. Näiteks seltskondlikul koosviibimisel võiks maitsta ka neid toite, mida argipäeval ei tarbi. Tavaliselt inimesed ei taju, kui palju nad päevas energiat tarbivad ja palju kulutavad, sajast inimesest ehk viis-kuus toituvad väga teadlikult.

Kaalus võtavad juurde need, kes söövad üle, nii lihtne see ongi. Enne toidupala võtmist tuleks peast läbi lasta küsimus: „Aga kas ma olen täna piisavalt liikunud? Kas ma võin seda toitu endale lubada?” Inimene sööb emotsiooni, naudingu pärast. Kui ma küsin, et mille järgi te toitu valite,
vastatakse sageli: „Ma vaatan, kas see mulle maitseb.” Kõigepealt vaatan, siis tunnen lõhna. Suurt rolli mängib varasem kogemus. Lähtutakse maitse mõnust ega mõelda, kas neid toitaineid ja sellises koguses üldse vaja on.

Mida arvad veganlusest ja taimetoitlusest?

Kui inimene peab vajalikuks endale usulistel kaalutlustel või loomaarmastusest teatud piirangud kehtestada, on see tema vaba valik. Kõik taimetoitlased ei loobu kõikidest loomsetest toitudest. Veganlus on äärmuslikum versioon, millest ma ei saa aru, eriti kehaliselt aktiivsete inimeste puhul. Kui jätta oma menüüst välja väga suur hulk toiduaineid, tuleks eelnevalt selgeks teha, millega need asendada, et organism ei hakkaks kannatama.

Näiteks kuidas saada kätte raud, mis mängib väga olulist rolli just naiste
organismis? Ka taimsest toidust võib leida sobilikud aminohapete kombinatsioonid ja mineraalid, aga see eeldab väga häid toitumisalaseid teadmisi. Minu kokkupuude veganitega näitab, et enamikul neid pole. Pealegi on loomsete toitainete asendamine ainult taimsete komponentidega mitu korda keerulisem, kui süüa tasakaalustatult, lubades endale vahel ka liha ja kala.

Kuid ei ole mina see, kes ütleb, kuidas asjad käima peavad. Ma saan lihtsalt küsida, et kas inimesed mõistavad, mida nad teevad? Kas nad on valmis tagajärgedeks? Alguses on tõesti kergem olla ja enesetunne hea. Organism on võimas, ta kohaneb, laseb käiku tagavarad. Mingil ajal need võimalused aga ammenduvad.

Tervise Arengu Instituudi hiljutine uuring näitas, et meie lapsed ja teismelised rasvuvad aastast aastasse aina rohkem. Kui palju sa seda oma igapäevaelus näed?

Koolides loenguid pidades märkan, et kui minu kooliajal oli keskmisest kaalukam umbes iga kümnes, siis nüüd juba iga kolmas-neljas laps. Ei saa öelda, et meie toitusime tervislikumalt. Mäletan, et lapsena võisin süüa kümme moosipirukat ja juua paar limpsi korraga. Vahe oli selles, et me kulutasime selle energia ära. Internetti ja mobiile polnud, olime palju õues, jooksime, mängisime, käisime külas. Meie elukorraldus oli tollal selline, et me lihtsalt pidime liikuma, et üksteisega suhelda.

Tänapäeval on probleemiks just see, et suure hulga energia tarbimisele ei järgne vajalikku liigutamist, jalutamist, harjutusi või füüsilist tööd. Kui selline olukord kestab, järgneb karistus. Näiteks on üha rohkem teise tüübi suhkruhaigust, mis pole pärilik, vaid on tingitud väheliikuvast elustiilist. See on tõsine asi.

Sinagi tulid hiljuti turule uue toidubrändiga, mis hakkab pakkuma tervislikke salateid. Kas krõpsupaki asemel salati valimine on alternatiiv ülekaalus teismelisele?

Palju oleks loota, et see üks uus valik lahendaks kaaluprobleemid. Toit ja liikumine peavad olema tasakaalus. Pean aga oluliseks, et selline valik oleks olemas ja et toit oma väljanägemiselt kutsuks tervislikumat ampsu proovima ka neid, kes muidu salatitest kauge kaarega mööda käivad. Teekond saab alguse esimesest sammust.

Mul on olnud ootus, et kasutada oma toitumisalaseid teadmisi millegi
valmistamiseks, tiksunud juba ammu kusagil kuklas. Toidutegemine on mulle alati meeldinud. Tänasel päeval saab ka juba üsna lihtsalt internetist toitu koju või lausa pakiautomaati tellida. Tundsin, et nüüd kui ma enam pole spordis nii palju esiplaanil, on aeg küps.