Appi, ahistatakse! Mida ikkagi selle korral teha? Liisa Pakosta selgitab (13)

Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta toob neis küsimustes selgust.

"Alustuseks rõhutan, et seksuaalne ahistamine on seaduse järgi selline kergemat sorti pahategu ehk üksnes väärtegu, ja seetõttu ei tohiks seda segamini ajada raskete isikuvastaste kuritöödega, nagu vägistamine, vägistamiskatse, pedofiilia või muu seksuaalne kuritarvitamine," sõnab Pakosta. "Isikuvastaste kuritegudega tuleb ikka kiiireimas korras pöörduda politseisse."

Ta jätkab: "Seksuaalne ahistamine on lihtsustatult öeldes see, kui keegi, kellega teie intiimsemalt suhelda ei taha, üritab ennast teile seksuaalse alatooniga ikkagi kaela määrida, ja ta teeb seda veel alandaval moel ka."

Pakosta soovitab esimese asjana ahistajale oma vastumeelsusest teada anda, öeldes "ei": "Et te ei taha, pole huvitatud. Ja see „ei“ tähendabki „ei’d“, ehk et teise poole jätkamisel, eriti kui ta teeb seda kibestunult, teid ründaval, ähvardaval, manipuleerival või alandaval moel, tekibki ahistamine."

"Ahistamine on igasugune käitumine, mis on ahistatavale soovimatu, mis alandab tema väärikust ja loob ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna."

Pakosta sõnul soovib ohver reeglina ebameeldiva olukorra kohest lõppemist. "Ahistajad võivad olla nii mehed kui naised. Statistiliselt sagedamini on ahistaja mees. Mehel on võib-olla lihtsam öelda see vajalik “ei”, aga võib-olla ka keerulisem esitada kaebust ahistamisohvriks sattumise kohta, kuna ühiskondlik eksiarvamus ei näe teda ohvri rollis," sõnab volinik.

"Kui tüdrukuid on lapsest saati julgustatud oma õiguste eest seisma, on neil palju lihtsam otsekohe „ei“ öelda. Kui ühiskonnas julgustatakse ka mehi ahistamise ehk enda diskrimineerimise eest hüvitist nõutama, siis oleks pöördumine oma õiguste kaitseks lihtsam. Aga kõik olukorrad pole sugugi liiga lihtsad. Ja mu isiklik arvamus on, et hüvitised tõendatud diskrimineerimise eest on liiga väiksed võrreldes toimunud kahjuga ja õigluse saavutamise protsessi keerukusega."

"Saatke Ei-meil!"

Kui silmast silma ei too "ei" ütlemine tulemust, soovitab Pakosta teha seda kirjalikult, taasesitatavas vormis. "Saatke Ei-meil!" annab ta nõu. Ahistamine tasub aga igal juhul dokumenteerida: "Märkida üles, millal ja mis täpselt juhtus, võimalusel võtta tunnistajatelt ütlused, filmida vms," loetleb volinik. Ta lisab, et inimesel on õigus ennast kaitsta. 

"Järgmisena võiks abi paluda neutraalselt inimeselt – kasvõi teiselt töökaaslaselt, et ta aitaks ahistajale selgitada tema teo tagajärgi ja õiguslikku olukorda," soovitab Pakosta. "Kõrvaltütleja peale tuleb mõnikord mõistus pähe."

"Kui ahistamine jätkub, tuleks tööandjale öelda, et selline olukord on seadusvastane ja talumatu ning paluda astuda ahistamise lõpetamiseks konkreetseid samme. Tööandja vastutab selle eest juriidilise isikuna. Seadus on nii tehtud selleks, et tööandjad võtaksid ette kõik võimalikud abinõud, et kaitsta töötajaid ahistamise eest nii klientide poolse ahistamise kui kolleegide poolse ahistamise eest. Arukas tööandja tagab ka piisava diskreetsuse ning julgustab ise inimesi vajadusel pöörduma," kirjeldab volinik.

"Kui aga töötaja kirjavahetus sellel teemal näiteks kolleegidele edasi saadetakse, on tegu täiendava eksimusega - üks diskrimineerimise eriliike on ohvristamine ehk siis täiendavate kannatuste tekitamine selle eest, et inimene on oma õiguste kaitseks välja astunud. Ka selle eest saab teoreetiliselt nõuda täiendavat hüvitist."

Tõendite loetelu pole piiratud

Kui ahistajaks ongi omanik või asutuse ehk ettevõtte juht, ja kui juhtunut on võimalik kuidagi tõendada, siis võib Pakosta sõnul õigusnõu saamiseks pöörduda võrdsete võimaluste voliniku ehk tema poole. "Tõenditeks sobib kõik, millest ülalpool juttu oli, ja tõendite loetelu pole kuidagi piiratud. Pöördumine jääb salajaseks ning me varjame pöörduja identiteeti, kuni pöörduja pole andnud vastupidist luba."

Ta lisab, et kui juhtunu on ainult sõna sõna vastu, siis võib mõnikord abi olla ainuüksi voliniku sekkumisest ja menetluse alustamisest. "Samas kui tõendeid pole, ei saa menetlusega edasi minna."

Pakosta sõnul peab eesmärgiks olema normaalne töökeskkond ja mitte see, et ohver peaks sealt lahkuma. Ta lisab, et kui ahistajal on läinud aru pähe võtmine vaevaliselt, tuleks nõuda ka rahalist hüvitis moraalse kahju eest.

Voliniku sõnul on kogemused nii Eestis kui ka mujal Euroopas näidanud, et ahistamine töökohal võib kaasa tuua töösuhte lõpetamise. "Kui on olemas vähegi tõendusmaterjali, siis mõistetakse tööandjalt töösuhtegi lõppemise korral välja moraalse kahju eest hüvitis," lisab ta.

"Kokkuvõttes on kogu see reeglistik oma olemuselt väga vana – igas kultuuris reguleeritakse ja on läbi aegade kogukondlike reeglitega reguleeritud, kus on inimeste intiimsema suhtlemise viisakuspiirid. Ahistaja ei ole flirtija, kuna flirtija soovib saada teise inimese jaoks meeldivaks, ahistamise puhul on aga tegemist teist inimest solvava, vaenuliku, inimväärikust alandava olukorraga. Ahistamises pole midagi meeldivat või suhte loomisele suunatut. Vastastikkusele meeldimisele tuginev suhte loomine ja viisakuse piiresse jääv flirt on jätkuvalt igati lubatud," sõnab Pakosta.