VIDEOINTERVJUU | Anne Paluver: olen tunnelit oma silmaga näinud – seda, mis teispoolsusesse viib (58)

„Me käisime kunagi aastaid tagasi Ago-Endrik Kerge ja Elle Kulliga Leedus,“ meenutab Anne üht lugu, mis on tema sõnul hea näide selle kohta, kas inimesel jagub sarmi või mitte. „Tegime kuskil vahepeatuse ja seal oli Moskva tsirkus. Mõtlesime, et lähme vaatama. Istusin täitsa esireas. Seal olid klounid: üks kloun ja siis sihuke paar... ma ei ole tsirkuses töötanud, ma ei tea, kuidas neid täpselt nimetatakse. Ühesõnaga, need kaks noort klouni esitasid sketšimoodi kava, niimoodi omavahel, ja siis oli üks vana kloun. 

See vana kloun tegi midagi ära – tundus, et ta on ikka vanem mees, raudselt viiekümnene – ja kohe pärast seda tulid need noored peale. Tohutu dialoog. Aga see vana kloun ... tavaliselt on nii, et kui üks lõpetab, siis see läheb ära, aga tema ei läinud ära, vaid jäi nende noorte klounide taha seisma, seljaga publiku poole. Korraks vaatasin, mida need noored klounid räägivad: see oli nii tapvalt igav, aga nad olid nii üliagarad, nii entusiastlikud. Võib olla jube suur tahtmine, aga kui ei ole antud, siis annaks jumal, et keegi tuleks ja ütleks: „Kuule, ole inimene, tule ära sealt!“ Terve selle aja, kui nemad seal taidlesid, ma vaatasin ainult, mis asja see vana kloun teeb seal. Ta ei teinud mitte midagi, ta lihtsalt seisis seljaga. Terve selle numbri, ma lihtsalt passisin selle vanamehe selga, sest see oli nii huvitav. Nii lihtne see ongi.“

Ei saa ju olla, et kõik see sarm sulle sündides kaasa tuleb. Kas lavakast saab selle või see miski peab sul juba lavakasse minnes olemas olema?

Mina ei ole kedagi isiklikult vastu võtnud, aga ma olen vastuvõtueksamil olnud saalis.

Sa ei näri ju kohe läbi, et temas on midagi.

No selle näeb ikka reeglina ära. Kui inimene on ikka mitu päeva eksamil, siis seda, kas mingisugust alget on, seda näeb ikka ära. Ega see ei tähenda seda, nagu 70ndatel arvati, et tõmban särgi üle pea ja olen hästi julge, näitan tissi ja tagumikku, et siis on õudselt vahva. Need paluti kohe ruttu ära minna, kes isegi üritasid niimoodi jätta muljet, et „olen hästi julge!“. Jama on.

Te olite Jüri Krjukovi, Urmas Kibuspuuga kuldne kolmik. Ma mäletan ka seda aega, kui te käisite mööda linna ringi, pidutsesite ja lõbutsesite. Vanasti oli üldse nii, et teie näitlejate tsunft kogunes pärast etendust teatri puhvetisse või mindi koos restorani, räägiti oldi seltskondlikud. Tänapäeval vaadatatakse pigem, et saaks kähku koju.

Jaa, tänapäeval on see ka teatrite sisekorra eeskirjades kirjas. Mida rutem plats puhtaks, seda parem. Väga paljud käivad tänapäeval tööl ju autodega – mida sa seal teed, võid ju kodus ka juua.

Me tegime nii palju tööd koos, eriti konsi ajal. Me olime rohkem koos kui oma lähedastega, kas oma pruudi või peigmehega. Aega ei olnud. Hommikul kell üheksa hakkasid loengud, meil pooled olid ju lavastajad – mõtle nüüd ise. Loengud olid kella neljani, kell neli hakkas erialatund, see oli kas Suvorovis või Draama väikses proovisaalis. Pärast seda mindi Toompeale katkendeid harjutama. Reeglina lõpetati kuskil poole öö ajal ja jõuti veel pidu ka pidada. Hommikul duši alt läbi ja jälle. Need neli aastat küll mingisugust molutamist küll ei olnud, see oli välistatud täielikult.

Kas näitlejad hakkavadki koos elama ja abielluvad sellepärast, et te olete kogu aeg ninapidi koos?

Ma ei usu, et see nii on.

Aga kui sa teisi inimesi absoluutselt ei näe.

Ma ei tea, mul on väga raske öelda teiste kohta. Ma ei hakka teiste abielusid lahkama. Mõni otsib võib-olla tõesti selle järgi, et oleksid mõlemad loomingulised inimesed – et traktorist ei mõista su hingeelu. Minul on teisiti. Igaühel on isemoodi.

Kas sinu elukaaslased on olnud ka teatrivaldkonnast? Nad ei ole ju väljastpoolt olnud?

Jah, minu abikaasa oli minu kursusekaaslane.

Ma tahtsingi selleni jõuda, et sul ei olnud aega kuskilt mujalt leida.

See ei vasta tõele. Sellega ma ei ole nõus.

Mõtlen seda, et näitlejad on nii tihedalt, ka füüsiliselt koos. Kui sa teed proovi, sa kogu aeg katsud, sa pead kedagi musitama – siis lõpuks tekibki armastus omavahel.

Ei tea. Ei.

Või siis lähevad mingid pered lahku sellepärast, et näiteks sul tuleb suurem roll koos väga nägusa meesnäitlejaga, teil on nii pikad proovid, teil on etendused ja sa võidki oma vastasnäitlejasse ära armuda. Räägi, mis toimub kulisside taga! See on nii põnev!

Mina olen ka alati oma partnerit hoidnud...

... ja armunud?

See ei tähenda seda, et ma peaks temaga...

... voodisse minema?

Koos elama hakkama! No tule taevas appi!

Sul on tütar ja poeg. Räägi, kuidas nad hakkama saavad.

Väga hästi. Küsi mu käest, kas ma olen rahul. Jah, ma olen rahul. Mul on lapsed väga tublid.

Nad vaatasid sind kõrvalt – kas nemad ei tahtnud saada näitlejaks?

Ei ja täpselt sama vähe tahavad olla avaliku elu tegelased. Nagu sinu laps.

Minu laps ei taha absoluutselt olla avaliku elu tegelane.

No vot!

Sa rääkisid, et näitleja on hommikust poole ööni rakkes. Kas lapsed ei ole sulle öelnud nüüd, mil nad on täiskasvanud: „Ema, aga me peaaegu ei näinudki sind. Sa olid kogu aeg tööl.“

See ei vasta tõele, nad nägid mind.

Kus nad nägid? Kuidas nad nägid?

(Naerab.) Öösel.

Mina kujutan näitlejat ette nii. Sul on hiliste õhtutundideni näitemäng, sa tuled poole öö ajal koju, lapsed juba magavad. Sina tahad hommikul kauem magada, aga nemad lähevad ju hommikul vara kooli, siis sa neid ei näe – sa ei tõuse üles ja ei hakka ju neile putru keetma?

Kui lapsed olid väiksed, siis seda teevad ju kõik inimesed. Ükskõik mis kell, isegi kui sa tuli kell neli hommikul pärast esinemisi, etendusi...

Afterparty'lt?

Ei, seal ei olnud mingeid afterparty'sid sellel ajal. Sel ajal reisiti ju niimoodi, et sa pidi ootama kella kaheni, kuni ansambel ära mängib. Ma räägin nõukogude ajast.

Nii, tulid öösel kell neli koju, aga laps läheb hommikul kell kaheksa kooli.

Jaa, siis oligi niimoodi. Tõusin üles, panin, ise pidžaama väel, saapad jalga, kasuka peale, laps lasteaeda ja koju tagasi – saaks veel natuke enne proovi magada.

Siis sa läksid proovi ja sa ei näinudki terve päev oma lapsi.

Jooksid kogu aeg, keel vestil. Jooksin koju või viisin lapsed kiiruga ema juurde.Vähemalt ma olin näinud. Pärast etendust tõin jälle ära. Hommikul hakkas samasugune ralli peale.

Lapsed ei ole sulle kunagi öelnud, et neil oli ebanormaalne lapsepõlv?

Ebanormaalne?

Jah, et sa ei läinud kella kaheksast tööle ja sa ei lõpetanud kell neli-viis.

Ma ei ole küsinudki seda, kas oli normaalne või ebanormaalne. (Naerab.)

Meil käis väga palju külalisi, praegusel ajal tuntud inimesi, teisi näitlejaid.

Lastel oli väga huvitav?

Minu kodus pole kunagi sellist asja olnud, nagu meie lapsepõlves oli, et tuli keegi külla, lapsed läksid oma tuppa –suurtel inimestel suurte jutud.

Lapsed olid sealsamas.

Kui oli vaja, siis olid.

Nägid ja kuulasid.

Loomulikult!

Ja sealt nad saidki oma elukooli.

See oli nende igapäevaelu. See ei olnud nende jaoks midagi, et oi, Heino Mandri või Aarne Üksküla tuli külla. Kõikidel näitlejatel on samamoodi. Neil on oma ringkond, minul oma. See oli laste jaoks tavaline, need olidki meie sõbrad ja tuttavad.

Ainult vist tütrele olen ühe lause öelnud: need jutud, mida räägitakse kodus, neid ei minda lasteaeda rääkima. Ma ise olin 14aastaselt lasteaiakasvatajana töötanud ja ma teadsin, et hommikul kell seitse esimene asi, kuhu laps tuleb – kasvataja laua juurde. Ja räägib kõik ära, mida ema-isa eile kodus tegid ja rääkisid. Aga vanemad ei tea seda.

Kui hirmuäratav!

See on mu enda kogemus. Ma ei võta ju laest seda.

(Läidab sigareti.)

Nüüd on ju teatrites suitsuruumid. Aga Estonias! Me kõik oleme ju selle absurdi läbi elanud, kui kärakas võeti puhvetist ära. Mehed tahtsid vaheajal võib-olla 50 grammi ja väikese suitsu teha ja siis rõõmsalt edasi vaadata...

Nüüd lähed tänavale ja teed suitsu tänaval.

Ma saaks veel muidu aru, aga kujuta ette kus – rahvusooperi ees. Pakane paugub 20 kraadi, naisterahvas oli õla peale kasuka võtnud – ega see vaheaeg nii pikk ka siis pole –, ise maani tualetis ja niimoodi prrrrrr... (Väriseb.) See vaatepilt!

Kreeklased ütlesid, et enne hakkab siin päike teiselt poolt tõusma, kui eurosuitsukeeld kehtima hakkab. Kreekas ei toimi see.

Seal tõmbavad müüjatarid butiigis ka suitsu.

Jah. Absoluutselt.

Ja seal ometigi ju võiks õues olla, külm ei hakka. Aga meil nii ei või.

Samas käisime Rootsis Södertäljes ja seal oli peatänav, türklaste mingid baarid, ja tahtsime ka suitsu teha, aga ütlesid, et ei tohi siin. Ja siis teedki suitsu nii, et üks jalg on õues ja teine sees.

Kas see, et kuskil suitsu ei tohi teha, ei ole sul suitsuhimu ära võtnud?

Ma võin pool aastat mitte tõmmata. Kui ma olen haige, siis ma isegi ei talu suitsulõhna. Ei ole ju küsimus selles, et ma näiteks teatris pean vaheajal suitsetama. Mind häirib lihtsalt see korraldus, et inimesel, kes tahab suitsetada ja ta on tulnud puhkama, ei ole seda võimalust.

Surma kardad või?

Mkm.

Ei karda, et kõpsti paned kõrvad pea alla...

Mis teha siis.

Kas sa oled terve inimene olnud kogu oma elu?

Ei ole. Ma olin nii väike, palju asju ma ei tea tea... Kui ma sündisin, siis emale öeldi, et ei, see laps küll elama ei jää. Emal oli juba kaks last ja ta ütles, et jääb see kolmas ka. Küll mul oli kanarind, mingi sünnimuhk ja nii edasi... Ma olen olnud väga haige.

Vot miks ma ei sallinud lapsepõlves kevadeid – kevad maal on mulle muidu alati meeldinud, aga ma olin absoluutselt iga kevad haige. Kohe nii, et ikka olin. Olid pikad haigusperioodid.

Kui sa nii haige olid, kuidas sa siis lavakunstikateedrisse said minna, kus on nii palju füüsilist liikumist?

Ega asi polnud siis füüsises. Ma lapsena ju juba hüppasin ja kargasin, nagu ikka tüdrukud. Natuke kunstilist võimlemist ja natuke muud asja... Need kevadised haigused olid enne keskkooli. Keskkoolis ma enam ei olnud haige.

Said üks-kaks-terveks lihtsalt.

Võin öelda, et olen tunnelit näinud. Olen teispool käinud. Palavik oli nii kõrge. Kusjuures jube hea oli olla, tohutult hea. Ma olin kodus väga pikalt haige. Isegi ei teatud, mis mul viga on: küll seda, teist ja kolmandat pakuti. Mulle tundus, et hõljusin lae all, palavik oli lihtsalt nii suur. Ma ei olnud siis ju päris tita, olin kaheksane või üheksane. Palavik oli nii kõrge, et kraadiklaas ei näidanud – enam ei olnud elavhõbedal kuhugi minna ilmselt. Mäletan, kuidas mul hõõruti jalgu, ja ma mõtlesin, mis asja nad niimoodi nutavad – mul oli ju tõsiselt hea olla.

Nii et kevadet ma ei sallinud: nii kui kevad tuli, olin kohe lääbakil.

Aga nüüd enam mitte?

Ega ma ei ole eriti kevadeinimene. Mulle linnas pori ja see kõik ei meeldi.

Muidugi mulle meeldib, kui maja ees väike lillekene, mis ma olen sinna pannud, seal kasvab.

Kas sul on mõni täitumata unistus?

Ei, mul ei ole niisugust täitumata unistust. Minu unistus on ehk vaid see, et lapsed ja lapselapsed oleksid terved ning neil läheks hästi.

Klubituur "Elagi eurotoetused" jätkub üle terve Eesti. Lisaks Annele teevad komöödias kaasa Hannes Võrno, Peeter Kaljumäe ja Raivo Mets.

Selle absurdikomöödia tegevus toimub imepisikeses kolkakülas, mis on peaaegu välja surnud. Siiski elatakse seal priskelt igasuguste eurotoetuste najal, mida osavalt välja petetakse: kuritegelike jõukude vastu võitlemiseks, banaaniistanduse rajamiseks, olematult kiirteelt mahasõitude ehitamiseks, iibe tõstmiseks, olümpiastaadioni püstitamiseks jne. Petuskeem töötab ideaalselt, kuni üks Brüsseli ametnik saabub asja kontrollima, kuhu see raha kõik läheb ja mida selle eest tehtud on. Komöödiateatri suvetuuril mängivad Anne Paluver, Raivo Mets, Hannes Võrno, ja Peeter Kaljumäe. Kujunduse tegi Riina Vanhanen, prantsuse keelest tõlkis Hannes Villemson.

Samas jätkab Anne proove ka peagi lavalaudadele jõudva satiirilise šedöövriga, kus lööb kaasa sõbranna Pille Pürg. 

Palju õnne sünnipäevaks, Anne!

ETENDUSTE KAVAD: 

Elagu eurotoetused! (Anne Paluver, Hannes Võrno, Peeter Kaljumäe, Raivo Mets)

25.11 VÄNDRA KULTUURIMAJA

26.11 PÄRNU KONTSERDIMAJA kl 17

27.11 HELSINGI SAVOY TEATER

28.11 TURU TYÖVÄEN TEATTERI

29.11 JÜRI, RAE KULTUURIKESKUS

30.11 SAUE VALLA KULTUURIKESKUS

01.12 KIISA RAHVAMAJA

02.12 KUIMETSA RAHVAMAJA kl 16

03.12 LAITSE GRANIITVILLA kl 17

05.12 VALGA KULTUURIKESKUS

06.12 PÕLVA KULTUURIKESKUS

07.12 TARTU KONTSERDIMAJA

11.12 LAEKVERE RAHVAMAJA

12.12 KIVIÕLI RAHVAMAJA

13.12 TAMSALU KULTUURIMAJA

14.12 TALLINN SALME KULTUURIKESKUS

Algus kell 19

Kohe näha, et vanad sõbrad! (Anne Paluver ja Pille Pürg)

19.11 MUSTVEE KULTUURIKESKUS

20.11 KOLGA-JAANI RAHVAMAJA

21.11 PALAMUSE RAHVAMAJA

22.11 AVINURME KULTUURIMAJA

08.12 ARUKÜLA RAHVAMAJA

10.12 PADISE KALLASTE TALU kl 17

16.01 ELVA KULTUURIKESKUS

17.01 JÕGEVA KULTUURIKESKUS

18.01 RAPLA KULTUURIKESKUS

19.01 SAUE VALLA KULTUURIKESKUS

20.01 VIIMSI HUVIKESKUS

23.01 KARKSI KULTUURIKESKUS

24.01 TARTU KONTSERDIMAJA

26.01 KEILA KULTUURIKESKUS

27.01 TALLINN SALME KULTUURIKESKUS

28.01 RAKVERE TEATER

29.01 TÜRI KULTUURIKESKUS

31.01 JÕHVI KONTSERDIMAJA

01.02 PÄRNU KONTSERDIMAJA

08.02 KIVIÕLI RAHVAMAJA

09.02 MÕISAKÜLA KULTUURIMAJA

13.02 HALJALA RAHVAMAJA

15.02 OTEPÄÄ KULTUURIKESKUS

16.02 SUURE-JAANI KOOLI AULA

17.02 PAIDE KULTUURIKESKUS

26.02 MOOSTE FOLGIKODA

01.03 HAAPSALU KULTUURIKESKUS 

02.03 SAUE KONTSERDISAAL

Algus kell 19