Katrin Pauts | Kaks seksiskandaali: halastamatu laviin Ameerikas ja kodukootud visin Eestis (51)

Aga kus see hull lugu siis on? Miks mulle seda ei räägita? Krimikirjanikuna tean: kui põnevil lugejas tekitatakse ootus ja see viimasel leheküljel ei täitu, tuleb suur jama. Lugeja vihastab, viib selle lolli raamatu peldikusse ega loe su lugusid enam mitte kunagi.

Eestis ja Ameerikas

Mu meelest peaks meedia võtma ka pärast valimisi teemaga jõuliselt jätkamist oma kutseau küsimusena, koguni kohustusena. See hävitaks paratamatult tekkinud kahtluse, et ju oli tegemist ikkagi poliitilise kompraga ja kohe, kui see enam kellelegi kasulik ei olnud, asi ka vaikselt vaiba alla lükatud sai.

Kui see nii jääb, mis sõnumit see kannab? Kas see pole vastutustundetu? No ikka väga mannetuks visinaks jäi meil see värk, ausalt! Rõivase vastu anonüümselt sõna võtnud Katrin või Annika end ei ilmutanudki (äkki ta ise nii väga ei kibelenudki oma lugu rääkima?). Paar feministi levitavad Ameerikast laenatud üleskutset, #metoo (ehk „mina ka“) hashtag`i, aga kuni see ei võta sleppi konkreetseid lugusid, nägusid ja nimesid, jääb see ainult eneseupitamiseks. Ja varsti ongi jälle kõik.

Kaks paralleelselt lahti rullunud skandaali, meie konnatiigis ja Ameerikas, ongi nagu öö ja päev. USAs seksiskandaali tõmmatud mõjuvõimas filmiprodutsent Harvey Weinstein ju kah algul lootis, et teema vaibub, nagu selliste teemadega on alati läinud – keegi süüdistab staari ahistamises, staar salgab, meedia unustab kiiresti ja mitte midagi ei muutu. Pealekaebaja tembeldatakse ahneks oportunistiks, kes lootis rikka mehe arvelt kahjutasu lõigata, või tehakse temast kibestunud armuke.

Weinstein tõesti arvestas sellega, nagu on mitmes artiklis vihjatud, ja selles karistamatuse illusioonis ta aastakümneid oma räpaseid tegusid korda saatiski. Õieti – aastakümneid ei olnudki karistamatus illusioon, sest kuigi kuulujutud liikusid, ei julgenud ükski naine avalikkuse ette tulla.

Seekord läks teisiti ainult sellepärast, et Weinsteini rõvedat kätt tunda saanud näitlejad ilmusid järsku oma näo ja nimega välja ning neile lisandub aina uusi. Valehäbi müür sai murtud ja Ameerikas arvatavasti sellest ka tõesti midagi muutub, korporatiivkultuurist roogitakse oma aru ja riistaga endiselt ürgajas elavad ahv-mehed lõpuks ka päriselt minema.

Lood kapist välja!

Oma lugu rääkida on vast suuremal osal naistest, kuigi suur osa neist paistavad (no võrreldes vägistamisega) nii tühised, nagu ei vääriks need leheruumigi. Aga sotsiaalmeedia mahutab ometi kõike ja kui juba ehtida end võõraste sulgede ehk #metoo loosungiga, siis ainult tingimusel, et igaüks räägib seejuures ka enda loo. Mis siis, et see polnud otseselt vägistamine. Mis siis, et keegi isegi ei pigistanud sul korralikult kanni, rääkimata suudlemisest või külmkapi taha lükkamisest.

Halb kogemus ei pea üldse suur olema, et põhjustada suurt alandust ja kahetsust aastateks. Mu ettepanek on rääkida need lood ära ja aidata kõigil tõmmata selge piir, mis on okei ja mis mitte. Osal meestest paistab sellega olevat üksjagu segadust.

Mu enda kogemused pole ka eriti ekstreemsed, aga iga kord, kui näen mõnda enda eest julgelt välja astuvat naist, kahetsen, et olin kunagi nii lödi. Ning iga kord, kui midagi suuremat saavutan, kahetsen, et kartsin rõvedaid mehi kuradile saata.

Olin noor, äsja unistuste tööle asunud ja arvasin, et seal püsimise nimel tulebki palju taluda. Näiteks välja kannatada ülemuse sõber, kes end päise päeva ajal täis kaanib, su juukseid näpib ja oma õllehaisuste mokkadega su kaela ilastama tikub. Või näiteks meeskolleeg, kes arvab enda asjaks märkusi teha, kui oled mõne kilo juurde võtnud, mis siis, et tal endal kõht üle püksirihma lödisemas.

Eriti palju lubavad sellised mehed endale vallaliste naistega. Mulle tundus, nagu oleks minutaolised kontorisse toodud hamstriteks või stressipallideks – käpi, patsuta ja flirdi oma lõbuks, palju soovid, neil ei ole ju mehi, kes sulle pasunasse annaksid. See teema on paljude naiste jaoks väga oluline.

Muidugi oleksin võinud juba tookord nuriseda. Oleksin võinud öelda, et kui olen hommikul juukseid pesnud, ei ole õllene tatt pealael päriselt ka kuigi meeldiv ja ma ei taha töölt saabudes esimese asjana uuesti duši alla tormata. Ja et üleüldse enamik ilaseid mehi ei olegi nii šarmantsed ega nende lähenemine nõnda teretulnud, kui nad ise miskipärast arvavad.

Aga mina naeratasin lollakalt, olin vait ja nüüd kahetsen. Okei, see aeg oli meil Eestis kauboikapitalism ja olelusvõitluses taandutaksegi džunglielukateks. See aeg peaks juba läbi olema, või?

Millist feminismi tahaksin?

Mis mulle Ameerika skandaali puhul veel meeldib: kõik, kes inertsist asusid ahistamisohvreid sildistama ja süüdistama, pidid hetk hiljem oma sõnu kugistama nagu ei kunagi varem. Osa nilbe härra Weinsteini kolleege ei saanud paugust pihtagi, et seekord on midagi tõesti teistmoodi ja perverti kaitstes haugud vale puu all. Aga nad said kohe karistada.

See kehtis ka naiste kohta. Tuntud moekunstnik Donna Karan hõikas esimese hooga, et naised ise kerjavat ahistamist – vaadaku parem, kuidas nad riides käivad. Varsti ei saanud ta teha muud kui vabandada ja veel kord vabandada, üritades oma brändi hävinenud mainet päästa.

Mis mulle praegu Eestis ei meeldi: Rõivase skandaali puhul on meilgi tänitavaid naisi jalaga segada, kelle meelest ei tasu tühipalja suudluse üle üldse vinguda ja ahistamise korral olevat naise oma asi kiiresti sääred teha. Tohoh? Kas endal ei ole piinlik selline kiviaegne koopamemm olla? Veel piinlikum, et paljud neist ürgmemmedest teevad sihukesi märkusi, et meeste hulgas populaarne olla – nii hale!

Aga mis meeldib: on juba väga palju mehi, kes ei lepi, et neid taandatakse inimahvideks. Mehed ise ei taha enam kuuldagi, et nende keha peetakse kontrollimatuks monstrumiks, mille eest on mõtet ainult plehku panna. Vaat selline feminism on tore – see, mis elab hoopis meestes ja tuleneb nende väärikusest. Mees, kes ei luba ei räuskavatel aktivistidel ega ka leplikel koopanaistel end ahviks ega Frankensteini koletiseks tembeldada, ongi see kõige õigem feminist.

Lepiks nüüd kogu selle meediamüra finaaliks kokku, et ahistamine pole teema, mida keegi tohiks kajastada vastutustundetult. Vastutus tähendab mu meelest ka julgust – kui sul on midagi öelda, tule välja, seisa oma sõnade eest ja anna selge sõnum, mis ei luba end väänata. Ajakirjanik võiks ka mõelda, kas tal on üldse lugu, mis ulatub klikist kaugemale, ja allikas, kelle najal teema kindlalt püsib, sest pooles vinnas selliseid asju lihtsalt ei aeta.

Kui oleks minu teha, keelaksin teatud asjade kajastamise meedias sootuks, kui sellesse jääb liiga palju tõlgendamisruumi. Me ei tea, mis juhtus. Me ainult arvame teadvat, igaüks filtreerib nappi infot läbi oma rikutuse ja maailmapildi. Iga ähmane lugu, mis lihtsalt sumbub kuhugi jõudmata, devalveerib teemat, iga järgmine niisugune lugu tundub aina vähem oluline.

Tahaksin nüüd meil ka näha julgeid naisi, päris inimeste nägusid, sest nimetutel varjudel paraku puudub jõud midagi muuta.