Inimesed

Eesti ühinemine Euroopa Liiduga ja nägemise järsk halvenemine tõukasid luuletaja viimse meeleheitliku teoni

RUDOLF RIMMEL: hirm oma rahva pärast sunnib mind elust lahkuma (136)

Jaanus Kulli, 27. juuli 2017, 01:23
LUULETAJA JA LUUP: Viimased paarkümmend eluaastat võitles Rudolf Rimmel üha halveneva silmanägemisega. Ta ei näinud enam lugeda, mis oli kirjandusinimesele tohutu traagika. Kirjutusmasinal kirju ta aga kirjutas, parandades mõningaid vigu luubiga.Foto: Koduarhiiv

„Ärge võtke minu otsust ja tegu kui vabasurma, vaid kui viimset kujundit. Kui astume Euroopa Liitu, kustub eesti rahvas ajaloo seisukohalt sama kiiresti nagu mina hetkeajas,“ kirjutab luuletaja Rudolf Rimmel manifestis „Viimne kujund“. Selle kirjutisega paneb ta punkti oma loomingule ja elule. 6. septembril 2003 teeb Rimmel enesetapu. Nädal hiljem hääletab eesti rahvas Euroopa Liiduga ühinemise poolt.

Too saatuslik 6. september on laupäev. Malle ja Rudolf Rimmeli peres on kombeks, et Malle käib laupäeviti kass Minnile Nõmme turult kala toomas. Ülejäänud hommikutel on see Rudolfi rida. Jalutuskäik Mustamäelt Sütiste teelt üles Nõmme mäkke ja tagasi on mehele sedavõrd tuttav ja sissetallatud, et ta võiks sinna minna ka käsikaudu. Nagu pime. Tegelikult ongi ta juba paarkümmend viimast aastat peaaegu et pime. Ta eristab sarvraamidega ja paksude klaasidega prillide tagant vaevu nägusid. Raamatuid ja ajalehti ei näe Rudolf juba ammu lugeda. Ka sel laupäeva hommikul, nagu tavaliselt, saadab Rudolf abikaasa ukseni. Küll ütleb ta ukselävel: „Kiiret ei ole.“ Need on luuletaja ja publitsisti viimased sõnad.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

9. september 2003, 00:00
«Ma mäletan teda soojalt. Ta oli väga hea inimene!»
8. september 2003, 00:00
«Usun, et iseseisev Eesti tuleb toime.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee