RUDOLF RIMMEL: Luuletajast viimaseks jäänud foto.Foto: Erakogu
Eesti uudised
8. september 2003, 00:00

«Usun, et iseseisev Eesti tuleb toime.»

Luuletaja Rudolf Rimmel (1937– 2003) lahkus meie seast laupäeva keskpäeval.

Omal ajal oli ta pikka aega ajakirja Noorus kirjandustoimetaja ning utsitas taga noori luuletajaid. Ta õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust, pärast seda töötas miilitsas ja ajakirjas Pikker. Rimmel oli Eesti üks esimesi linnaluuletajaid. Tema tekstidele on laule loonud paljud Eesti punkansamblid, eriti Vennaskond. «Eesti entsüklopeedia» andmetel kirjutas ta ka vasakradikaalset publitsistikat.

Rudolf Rimmel viskus oma korteri aknast surma laupäeval kell 12.09. Ta jättis endast maha hüvastijätukirja, millest koopia tõi tema lesk Eesti ajalehtede toimetustesse.

Väljavõte Rudolf Rimmeli kirjast «Viimne kujund»

Eesti riik ei ole veel välja kujunenud, iseseisvusaastail on seda pigem lõhutud kui ehitatud. Meie nn. poliitikute jõud on kulunud enamasti võimuvõitlusele, kaklemisele, vaenu õhutamisele, ahnitsemisele jne. On neid, kellele ühinemine euroliiduga on põgenemine vastutuse eest tegemata jäänu pärast, ja on neid, kes tahavad põgeneda vastutuse eest praegu ja tulevikus. Kui ühineme, saab kõik hädad veeretada Brüsseli kaela. Aga palju on neidki, kes julgeksid võtta vastutuse enda kanda, et muuta Eesti tugevaks rahvusriigiks väljaspool (juba juhitamatut ja liitriigiks pürgivat) euroliitu. Usun, sest tean, et iseseisev Eesti tuleb toime sama edukalt kui Šveits, Norra, Island ja kõik teised, kes on europüünisest väljas.

Inimeste lõputa peibutamine Euroopa Liidu nänniga on häbiväärne, alandav, eksitav ja lõpuks alatu. (Nännil on vähemalt neli tähendust.) Kõik tuleb kord kuhjaga kinni maksta, ja rängim tagasimakse on eesti rahvas.

Rahva enesesäilitamisvaist suikus pärast 20. augustit 1991. Kiiresti ununes ka kogemus, mida tähendab olla eestlane. Noortel seda kogemust õieti polegi. Kui Eesti ühineb ELiga, kogetakse eestlaseks olemist uuesti. Kuid siis pole valusa kogemusega enam midagi peale hakata.

Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima mitme rahva vahel, tuleb valida oma rahvas. Sügavaim ja ilusaim tõde, mille sain kasuemalt, kõlab lühidalt nii: inimene peab elama ja surema oma rahva keskel. Minu vabatahtlik lahkumine ei ole vabatahtlik, selleks sunnib hirm oma rahva pärast. Ärge võtke minu otsust ja tegu kui vabasurma, vaid kui viimset kujundit. Kui astume Euroopa Liitu, kustub eesti rahvas ajaloo seisukohalt sama kiiresti nagu mina hetkeajas. Kujund tuli esimest korda pähe 25. juunil, kui selgus, et rahva ajude pesemine ja loputamine ning europrügiga täitmine on viidud kõrgeimale tasemele.

Püüdsin kujundist vabaneda, kuid mööda Eestit rändnäitlejatena ringi sõitvate euroagitaatorite järjest tihenevad etendused ei lasknud. Palun andestust kõigilt, kelle vastu olen ehk olnud tahtmatult ülekohtune.

14. septembril selgub, kas uus veeuputus jõuab Eestisse või ei. Ja võib-olla on nii, et eestlased suudavad hääbumisest päästa ka läti keele ja rahva... Hääletama peavad minema kõik, kellele on tähtis oma maa saatus. Palun, et keegi, kes on seni kõhelnud või tahtnud jääda pealtvaatajaks, siiski läheks ja ütleks EI minu asemel. Kõik impeeriumid on inimvaenulikud ja lagunevad varem või hiljem. Laguneb ka äriimpeerium nimega Euroopa Liit. Pole tähtis, kas see toimub vereliselt või veretult, paljud rahvad on selleks ajaks olematud.

Kui suurem osa hääletajatest ütleb ühinemisele jah, olen käitunud nagu oma rahva vaenlane ja kõigil on õigus tulla ja loopida mälestus minust kividega surnuks.

Palju kuid on peas keerelnud kaks värsirida ja ei tea, kas need peaksid olema neliku algus- või lõpuread. Ehk õnnestub kellelgi leidlikumal nelikvärss lõpuni kirjutada. Read on sellised:

me sõdime võõras sõjas

seal valame oma verd.

Iseseisvumine

müü maha mets ja meri ja kallas liivane

su lahjenenud veri siin pole viimane

müü maha au ja häbi ja veri vesine

nii tunned pole läbi sul ninaesine

müü maha õhk ja vesi müü hingest isamaa

ja hakka kambakesi siis rõõmust kisama

müü maha laps ja naine see mitte viimane

kui kauge aseaine näib küllalt kiimane

müü maha hing ja ihu mis soe ja süldine

ja tõesta müümiskihu on ilmas üldine

kui maa on müüdud haljaks ta hakkab klantsima

siis kisu ennast paljaks ja kuku tantsima

sa tantsi paesel kaldal mis jääst on tuline

ja karju ülalt alla hei nii me tulime

müü maha kaldatuled müü kogu kupatus

siin sinu järel tuleb uus suur veeuputus

Jüripäeval 1991 kirjutasin luuletuse «Iseseisvumine», mis ilmus Rahva Hääles 14. augustil, seega kuus päeva enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Tõe huvides palun luuletus avaldada ka nüüd /.../ Autorina on kõhe, kuidas «Iseseisvumises» öeldu on täide läinud. Täitumata on lõpu veeuputuse kujund, kuid läheb täide seegi, kui hääletame pimesi Euroopa Liitu astumise poolt. Noa laeva ei maksa oodata.