"Kui kaks maailma põrkuvad", režissöörid Heidi Brandenburg ja Mathew Orzel (Peruu-USA-Suurbritannia)Foto: Kaader filmist
Inimesed
13. juuli 2017, 15:12

Baltikumi suurim vabaõhufilmifestival käsitleb põletavaid teemasid

PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toob augustis Tartus ekraanile ka neli dokumentaalfilmi, mille teemad peaksid korda minema kõigile neile, kellel pole ükskõik autostuvast linnakeskkonnast, metsade maharaiumisest või inimlikku lähedust asendavast virtuaalse läbikäimise võidukäigust.Neist tuntuim on Heidi Brandenburgi ja Mathew Orzeli linateos "Kui kaks maailma põrkuvad", mis räägib Amazonase piirkonna põlisrahvaste meeleheitlikust võitlusest oma loodusliku elukeskkonna hävitamise vastu. See on Taaveti võitlus Koljatiga - Peruu korrumpeerunud presidendi Alan Garciaga, kes on andnud maavarade kaevandamiseks selles regioonis rohelise tule. Film on võitnud kümmekond auhinda kogu maailmast, sealhulgas Sundance´i ja Shanghai festivalilt. Võitlusest inimsõbraliku linnakeskkonna eest jutustab 1960. aastate New Yorgi näitel Matt Tyrnaueri film "Kodanik Jane". Selle peategelaseks on linnaaktivist Jane Jacobs, kes astub välja New Yorgi ajaloolise osa säilitamise eest, sattudes
"Kodanik Jane", režissöör Matt Tyrnauer (USA) Foto: Kaader filmist

Eelmise sajandi keskpaiga New York on Linn suure algustähega. See on unistus, põnevus ja reaalsus - kõik üheskoos. Linnaplaneerimise kõrgeimale võimupositsioonile tõusnud Robert Moses on modernse arengu betooniusku ristiisa, kelle visiooniks on autotööstust kummardav ja inimesi avalikust ruumist elimineeriv üleorganiseeritud klantslik suurlinn. Ootamatu vastulöögina ilmub meediasse noor ajakirjanik, urbanist ja linnanautleja Jane Jacobs, kes tajub linna kui kogukonda, mitmekesisusest rikastatud sotsiaalvõrku ja võimalusterohket elukeskkonda. Temast kujuneb kodanikuaktivismi kandev hääl, kes oma ausa ja inimeste loomulikust liikumisvabadusest inspireeritud urbanismifilosoofia ning lapsevankriga asub seisma New Yorgi parema tuleviku eest.

Matt Tyrnaueri rohkeid arhiivikaadreid stiilipuhtalt siduv dokumentaalfilm räägib kodanikuaktivismi jõust, linnaplaneerimise loogikast ja tööstuse võimuvõtetest, tuletades siirate ja arusaadavalt sõnastatud seostega meelde, et linn on loodud inimestele, mitte vastupidi.

"#Single", režissöör Andrea Eder (Austria)

Single", režissöör Andrea Eder (Austria) Foto: Kaader filmist

Kas ajastu, kus kaaslase või lihtsalt inimliku läheduse leidmine on taandunud vaid hoolikalt valitud profiilipildi õigele kaameranurgale või mobiiliäpi paremale-pahemale pühkimisele, avab kohtinguvõimalused kõigile või muudab inimesi hoopiski eraklikumaks? Kas veebipõhised kohtinguplatvormid on uueks õlekõrreks lootusetult üksikutele romantikutele või on see pelgalt äri, mis müüb üksildastele südametele kalli hinna eest vaid võimalust unistada?

Austerlanna Andrea Ederi debüütdokumentaalfilm vaatleb eri vanustes ja olukordades inimeste internetipõhiste partneriotsingute kulgu, kus ideaalidest kantud ootused ei pruugi alati reaalsusega sobituda. Piisava huumori, ent siiraste emotsioonidega film ei ole mõeldud ainult üksikutele kaaskannatajatele, vaid kogu ühiskonna antropoloogilise vaatlusena, haarates vaataja kaasa nii üliromantilistele kohtingutele kui ka kohmakatele ja pisut piinlikele aruteludele, mida ühel esmakohtingul teha, küsida või selga panna. Ja lõpuks, kas selle võimaluse eest internetis siiski ka peale maksma peaks.

"Kui kaks maailma põrkuvad", režissöörid Heidi Brandenburg ja Mathew Orzel (Peruu-USA-Suurbritannia)

"Kui kaks maailma põrkuvad", režissöörid Heidi Brandenburg ja Mathew Orzel (Peruu-USA-Suurbritannia) Foto: Kaader filmist

Peruu president Alan Garcia on otsustanud oma riigi majanduse maavarade kaevandamise ja puurimise hüppelise kasvu kaudu maailmakaardile tõsta. Maavarade poolest rikka ja lopsaka loodusega Amazonase piirkonna eesmärgiks saab nüüdsest investorite ligimeelitamine ja kapitalismi toitmine. Samas on see piirkond aga elukeskkonnaks sadadele tuhandetele Peruu põlisasukatele, kes pole valmis looduskaitse all olevat Amazonast puhta looduse hävitamise hinnaga korruptiivsete äritehingute jaoks loovutama.

Valitsuse kavalad seadusemuudatused ning agressiivne jultumus viivad põliselanikega vastasseisuni, mis kiirelt eskaleerub vägivaldseks. Kohalike arvamuse ignoreerimine ja valitsuse võimudemonstratsioonid ei jää aga märkamatuks ning peagi kasvab rahumeelne protest looduse ja elukeskkonna säilitamise nimel üleriigiliseks mässuks.

Kõikjal maailmas nimekaid auhindu korjav dokumentaalfilm ei ole lihtsalt lugu puukallistajatest või ladina-ameerika korruptiivsest demokraatiast, vaid peegeldab tänapäeval pea igal pool levivat ähmast ja kasumihuve toitvat seadusloomet, loodusvarade ületarbimist ning inimeste elukeskkonda mõjutavate küsimuste avaliku arutelu ja üksteise kuulamise vajadust.

"Saada selleks, kes olin", režissöörid Moon Chang-Yong ja Jeon Jin (Lõuna-Korea)

"Saada selleks, kes olin", režissöörid Moon Chang-Yong ja Jeon Jin (Lõuna-Korea) Foto: Kaader filmist

Põhja-India kõrgetes mägedes üles kasvanud Padma Angdu ei ole tavaline poiss: külarahvas peab teda sajanditevanuse Tiibeti munga reinkarnatsiooniks ja seega on ta oma kodukohas pühak, keda kõik austavad. Koos kohaliku külaarstiga, kelle seltsis on poiss sirgunud, õpib ta päevast päeva budistlikke elutarkusi ja omandab vajalikke oskusi, et saada täiskasvanueas targaks meheks, kelleks ta on siia ilma sündinud. Kuid mentor, kelle kaitsva tiiva all on poiss elanud, teab, et tema tarkustest ja oskustest poisist „suure mehe“ kasvatamisel jääb juba väheks. Nad võtavad koos ette teekonna Tiibetisse, kus on Padma tegelik sünnikoht. Nende pikast meditatiivsest rännakust, mida ohustavad nii Hiina ja Tiibeti konfliktist tulenev oht kui ka veel mitu ettenägematut takistust, kujuneb imekaunilt edasi antud lugu tingimusteta armastusest ja sõprusest, mis liigutab vaatajaid filmi viimaste minutiteni. 

Filmi lavastajad Chang-Yong Moon ja Jin Jeon jälgisid vana mehe ja poisi kooskasvamise ja teekonna lugu kaheksa aasta vältel. Tänavusel Berliini filmifestivalil ovatsioonide saatel esilinastunud dokumentaalfilm portreteerib emotsiooniderikkalt nii õpilase ja õpetaja omavahelisi suhteid kui ka Tiibeti rahva sitkust.