RINDEREPORTER PRONKSIÖÖL: piiramisrõngas polnud press kuigi teretulnud

"Kui sündmused tõsiseks läksid, oldi kindlad, et ilmub eriväljaanne – ühe päeva jooksul ilmus kaks lehte," meenutab Kass. Tallinna sõites ei omanud toona nooruke reporter aimu, mis teda täpsemalt ees ootab.

"Olin noor reporter ja veri vemmeldas. Aastaks 2007 olin paar aastat juba Õhtulehes tööl olnud. Põnev oli. Tartus teadupärast siis palju ei juhtunud ja ikka oli põnev pealinna pääseda. Muidugi polnud ettekujutust, et asi nii hull on. Kohapeal võttis asi aga pisut dramaatilise pöörde," räägib Martti, kes raporteeris otse piiramisrõngast.

"Suure osa ajast olin põhimõtteliselt piiramisrõnga sees ehk tänavatel koos inimestega, kes seal poode rüüstasid ja autosid katusele keerasid. Enamjaolt olin täiesti üksi, fotograafi kaasas polnud. Taskus vaid toimetusest kaasa antud nutitelefon, millega sai kiirelt raporteerida. See oligi minu ülesanne," meenutab ta. Toimetusest helistati iga natukese aja tagant, et sündmustel kätt pulsil hoida.

"See oli huvitav vaatenurk – kui inimene, kes kohal polnud, sai toimuvast teada läbi eri kanalite, siis minul polnud mingeid muid kanaleid peale selle, mida oma silmaga nägin. Ja ma ei teadnud, mis täpselt juhtuma hakkab. Helikopter tiirutas pidevalt pea kohal ja möll käis. Seda on päris raske unustada, et kui kõnnid inimeste seas ja samal aial visatakse kive poeakendesse või keeratakse autosid katusele," sõnab ta.

Martti meenutab, et hirmu polnud. "Eks adrenaliin tegi oma töö," sõnab ta. Ometi tunnistab mees, et mõnel hetkel hakkas üsna kõhe. "Sattusin Viru tänava lähedal juhuslikult olukorda, kus oli väike politseioperatsioon või liikumine. Kohal oli paarkümmend märulipolitseinikku, keda liigutati positsioonile, teisel pool oli sama palju mässajaid. Mina jäin sinna kahe piirile. Kui politseinike poole tuli korralik kivirahe, sain ka sellest kergelt osa. Midagi hullu ei juhtunud, ent see võttis küll mõtlema, et tasub olla tähelepanelik. Kaoses võib juhtuda mida tahes. Tagantjärele tean, et juhtuski," räägib ta.

"Seisin Inglise kolledži ees ja andsin toimetusele telefoni teel infot. Kogu ala oli tihedalt rahvast täis, seal oli kaos. Hiljem kuulsin, et samal ajal oli Woodstocki intsident (Ganini pussitamine – toim). See oli üks intensiivsemaid hetki," meenutab mees.

Üsna kiiresti sai Marttile selgeks, et tuleb hoida madalat profiili. "Tammsaare pargis seisin mõne meetri kaugusel Rootsi telekanali ajakirjanikust. Oli uudisteoperaator korraliku tehnikaga. Mäletan, et olin mõne sammu kaugusel, kui nende juurde jooksis paar maskiga tüüpi ja peksid selle kalli kaamera operaatori õlalt maha puruks. Ajakirjanik oli suures šokis ja laiutas käsi, püüdis politseile märku anda."

Esimese öö järel sai Martti hetkeks mahti toimetusse minna, et kirjutada artikleid. "Oli selge, et asi on alles käima minemas ega lõpe veel. Mäletan, et paar kogenumat naiskolleegi, kes uudistetoimetuses töötas, ei tahtnud tänavatele minna. Olles ise tulnud sealt, teadsin, et see pole turvaline. Pakkusin, et võin jääda Tallinna. Pikk päev oli küll juba olnud, ent oli kas adrenaliin või minu enda huvi, et jätkata. Vaevalt et väga und oleks olnud hotellis magades," nendib ta.

Peatoimetaja ostis uued kingad

Tartust tulles polnud Martti aga pikemaks jäämisega arvestanud, seetõttu polnud tal kaasas mugavaid jalanõusid. "Olin tulnud justkui tavalisele tööpäevale – mingid viisakad kingad jalas. Jalad tulitasid päris korralikult. Tormasime Väino Koorbergiga (Õhtulehe toonane peatoimetaja – H. P.) Norde Centrumisse ja proovisime riiulilt esimesi sobivamaid jalanõusid. Koorberg maksis. Põrutasime toimetusse tagasi ja poole tunni pärast olin jälle linnas ringi tatsamas. See oli jah ekstreemne olukord, ekstreemsed meetmed tuligi kasutusele võtta," naerab ta.