Aprillirahutustel Toompead kaitsnu: meelde jäi sobivat nuia valinud Mart Laar (15)

Reservleitnant ja praegu TTÜ Elektroonikainstituudi dotsendi kohustusi täitev Ivo Müürsepp räägib Õhtulehele, et ta kutsuti välja Eesti Reservohvitseride Kogu kaudu. Talle helistati pronksiööle järgnenud päeva, 27. aprilli lõunal. Oli karta rahutuste jätkumist ja kuna politseijõud olid juba kõik rakenduses, siis oli vaja Toompea lossi kaitseks usaldusväärseid mehi.

„Kuna ei olnud ju teada, kuidas need asjad lõppevad, siis käis peast läbi mõte, et ei tea kas ma oma tollal napilt pooleaastaseks saanud poega üldse enam näen.“ Aga ta pakkis asjad kokku ja sõitis õhtupoole trolliga kesklinna suunas. „Meelde jäi, et samas trollis sõitis üks mu tollane vene rahvusest kolleeg samuti linna. Ainult, et tema sõidu eesmärgiks oli rahutustes kaasa löömine,“ räägib Ivo.

Politsei pidas ka „omasid“ kinni

„Teel Toompeale pidas mind politseipatrull kinni, uuris, et kuhu ma lähen ja otsis mu seljakoti läbi – olukord oligi sedavõrd ärev. Lossiesisele platsile oli paigutatud betoonblokkidest tõkked, just nagu üheksakümnendate alguses. Tõkete vahele oli veetud veel okastraati ja selliselt rajatud üsna korralik kindlustus. Lossis sees oli olukord päris ärev, jaotati kumminuiasid ja kilpe, oli näha ka, ilmselt politsei varudest pärit, lühikese vintrauaga Kalašnikovi automaate. Valvelaua telerist jooksid pidevalt uudised sellest, mis all-linnas ja mujal Eestimaal toimub,“ jutustab praegune õppejõud.

„Lossi kaitsjate seas hakkas silma mitmeid tuttavaid nägusid, reservohvitsere, kaitseliitlasi, korporante, kuid ka avaliku elu tegelasi. Millegipärast on just meelde jäänud, kuidas tuli Mart Laar ja hakkas nurka kuhjatud kumminuiade hunnikust endale meelepärast eksemplari valima.“

Ivo sõnul oli Toompeal olukord ärev ja pingeline: kontrolliti kindlustusi, jaotati toitu ja varustust, organiseeriti valveid ning patrulle. Need, kes hetkel konkreetsete ülesannetega hõivatud ei olnud jälgisid telerist sündmuste kulgu. "Peagi oli selge, et politsei surub tänaval märatsejaid aina kaugemale, ning otsest Toompea ründamise ohtu ei paista. Sellest hoolimata tegeleti lisajõudude otsimisega, helistati läbi oma usaldusväärsemaid tuttavaid ja kutsuti neid meiega liituma."

Ka Ivol õnnestus lisaks saada kümmekond kaitseliitlast Saue kompaniist. Tolleaegne seadusandlus ei võimaldanud kaitsejõude massirahutuste ohjamiseks kasutada, siis pidid kõik täitma abipolitseinikuks astumise avaldused. "Lubati, et see on vajalik ainult antud hädaolukorra raames ja meid edaspidi tänavale patrullima ei kutsuta. Vähemalt minu puhul on sellest lubadusest ka kinni peetud,“ meenutab ta.

Lõpuks pääses ka koju, aga valve jätkus nädalaid

Õnneks saadi siiski olukord kontrolli alla ja mõned päevad hiljem saadeti lossi kaitsjaid välja vahetama märulipolitsei üksus. „Vist kunagi varem ei ole politseinike nägemisest meel nii rõõmus olnud kui sellel korral. Siiski kardeti, et Vene pool võib teha uusi katseid olukorda eskaleerida, näiteks maipühade puhul, ning vabatahtlikud käisid veel nädalaid vahetuste kaupa Toompea lossi valvamas.“

Ivo käis seal veel mitmeid, õnneks küll juba rahulikumaid, päevi ja öid veetmas. Ta tunnistab, et tegelikult oli see üsna omalaadne kogemus: “Ärkad hommikul, avad silmad ja vaatad aknast, kuidas tõusev päike kuldab Nevski katedraali sibulakupleid.“

Ka kaitseliidu liikmeskond kasvas nendel päevadel jõudsasti. Ainult on Ivol kahju muidugi sellest, et paljud liitunud kadusid peale olukorra normaliseerumist jälle sama kiiresti ära. Hea oli näha, et ohu korral astutakse kodumaa kaitseks välja. „Aga väljaõppeta uustulnukatest on sellises olukorras palju vähem kasu, kui juba varasematel õppustel treenitud inimestest. Seega minu arvates võiksid inimesed ka tänapäeval rohkem kaitseliidu või abipolitsei tegemistest osa võtta ja ennast tulevasteks ohtudeks paremini ette valmistada,“ sõnab ta lõpetuseks.