Raamat

Estonia tippsolistid Sirje ja Väino Puura meenutavad pulmatralli: registreerimisele kihutasime Moskvitšiga, 140–150 kilomeetrit tunnis (67)

Õhtuleht.ee, 6. aprill 2017 12:29
Pruutpaari ümbritsevad lähimad pulmalised (vasakult) Väino õde Heli ning Sirje õde Helmi ja ema Õie, (paremalt) Sirje sõbranna-lilleneiu Anu ning Väino vanemad Valter ja Alli.Foto: Erakogu
Estonia teatri kauaaegsete tippsolistide Väino ja Sirje Puura saatused põimusid tihedalt alates esmakohtumisest Tartu muusikakoolis.

Järgnev katkend pärineb uuest elulooraamatust „Elu nagu operett. Sirje ja Väino Puura“ (Tammerraamat, 2017), mille autor on Evelin Kivimaa. Raamatu esitlus toimub 13. aprillil kell 16.30 Tallinnas Solarise keskuse Apollo raamatukaupluses. 

Vastne abielupaar noppis sotsialistliku moraali õisi

1974. aastal tudengitena abiellunud Sirje ja Väino pulmatrall kestis kolm päeva järjest. Tänu abiellumisele õnnestus neil noppida sotsialistliku moraali õisi: abielupaarile anti omaette ühikatuba, mis pärast külmas üürikorteris kügelemist tundus täielik luksus.

Väino: „Kui olime Tallinnas aasta aega koos elanud, siis otsustasime abielluda.“

Sirje: „See oli asjade loomulik käik.

Samal teemal

Abieluettepanekut tehes Väino ühele põlvele ei laskunud, kuid kihlasõrmuse ta kinkis mulle küll. Ta ostis sõrmuse Tartu Raekoja platsilt väikesest ehtepoest ja kinkis mulle sealsamas platsil purskkaevu kõrval. Mul on see siiamaani alles, lihtne kullast sõrmus lillaka ametüstiga.“

Väino: „Pulmad pidasime mu lapsepõlvekodus Keema talus, sest maal oli palju ruumi ja söögikraami. Abielu registreerisime seal lähedal Võru linnas. Kiriklikult laulatamine polnud sellal kombeks, nii et panime lihtsalt perekonnaseisuaktide büroosse aja kinni.“

Sirje: „Pulmakleidi valmistas mulle Tartus elanud Maarja Ird, kes oli hea stiilitundega. See oli pikk valge kleit, ehk veidike teatraalne selle aja kohta. Loori äärde õmblesime peene pitsiriba, mille enne lillelise mustri järgi suurest pitsitükist välja lõikasime, mitu meetrit nikerdamist väikeste kääridega. Maarja oli valmistanud ka kauni pulmakimbu, millel oli pitsiline äär. Viimasel minutil avastasime, et kimpu ei saa millestki kinni hoida. Kiiruga torkasime kimbu sisse raudpoldi, mis jäi pitsi varju peitu. Hiljem enne pruudikimbu tüdrukutele viskamist võtsin poldi ära.“

Väino: „Mina kandsin sinist ülikonda alt laienevate pükstega ja valget kikilipsu. Õmbleja viimistles pruutkleiti Tartus viimase minutini, nii et kartsime registreerimisele hiljaks jääda. Meie pulmaauto oli Moskvitš, mille juht Jüri Markvart andis aina gaasi, kihutasime Tartust Võru poole 140–150 kilomeetrit tunnis. Jõudsime registreerimisele kohale „õigel ajal, kuigi natuke hiljem“, nagu teatris naljaga pooleks öeldakse.“

Sirje: „Tseremoonia ajal tundsin ennast kindlalt. Artistidena olime Väinoga harjunud rahva ees olema. Teatud mõttes oli ka abielu registreerimine nagu esinemine.“

Väino: „Registreerimise ajal mängis orkestris klaverit mu keskkooliaegne lauluõpetaja Paul Elken, kes mind kunagi laulmise juurde juhatas. Päris kuum oli: juulikuu, rahvast täis pisike ruum ja mul oli seljas villane ülikond. Väike ärevus oli ka ikka sees.“

Pärast tseremooniat sõitis noorpaar koos külalistega Võrust pulmapaika Väino lapsepõlvekodus Keema talus. Tee viis läbi paljude auväravate, mille külamehed olid noortest kaskedest teinud. Kombekohaselt jättis pruutpaar tänutäheks iga väravakaare juurde pudeli viina.

Sirje: „Auväravaid oli nii palju, et nende peale kulus terve kastitäis viina. Kui Keema tallu jõudsime, siis olid Väino sugulased juba kõik valmis sättinud. Õues ootasid tervitusjoogid ning suur viljaait oli külaliste jaoks tühjaks tehtud, kaskedega ehitud ja sinna oli kaetud terve rida peolaudu, mis olid lookas rulaadide-rosoljede all. Kõigepealt pandi pruutpaar proovile: mina mähkisin enda lapsepõlveaegset nukku ja Väino lõhkus puupakku. Kui olime edukalt hakkama saanud, siis läks peoks.“

Väino: „Möll oli suur! Kokku oli vast 50–60 külalist, tollel ajal oli see kõva pulm. Isa mängis akordionit ja rahvas tantsis õuemurul. Pulma oli tellitud teinegi akordionimees. Järgmistel päevadel liikus pulmapidu õuest elumajja, kus tõsteti siseuksed eest ära, et ruumi oleks rohkem. „Viin on kibe-kibe-kibe!“ lauldi meile ikka kolm päeva järjest.“

***

Sotsialistliku moraali õied

Sirje: „Ühiselamus oli meie korrusel vast kolm-neli noort abielupaari. Kasutasime ühiskööki, kus igaühel oli seina peal oma kapp, milles jahu ja suhkrut hoida. Puhkeruumis vaatasime televiisorist filme. Tudengielu! Ühiselamu asus Vabaduse puiestee tagaotsas, nii et sõitsime kogu aeg bussiga kesklinna, õppima ja tööle.“

***

Miks Väino ei kanna abielusõrmust?

Sirje: „Pärast abiellumist kurtis Väino nädala-kaks, et ta ei saa sõrmust kanda, käsi higistab. Võttis sõrmuse ära, vahepeal pani tagasi, siis võttis jälle ära, kuni lõpuks ta seda enam ei kandnudki.“

Väino: „Sõrmus oli nagu võõrkeha.“ (naerdes) „Eks nooruses oli hea ka restorani minna, kui abielumehe märki polnud sõrmes.“

Sirje: „Mina kandsin abielusõrmust ikka paarkümmend aastat. Esinemise ajaks pidin selle enamasti ära võtma, siis jätsin sõrmuse garderoobilauale. Ükskord pärast etendust avastasin koduteel, et abielusõrmust polegi! Läksin tagasi teatrisse, käpuli maas otsisin garderoobis kõik vaibaääred läbi – aga ei midagi! Sõrmus jäi igaveseks kadunuks. Öeldakse, et abielusõrmuse kadumine on halb enne, aga paarkümmend aastat on möödas ja midagi pole juhtunud. Seega ended alati ei täitu.