Kirjanikupalk on hale , lühiajaline asendus "Vene aegsele" teenelisele, samuti "rahvakirjanikule". Olid ikka ajad, kui "ideoloogiliselt õiged" lausa püherdasid rahas. Piisas ühest korralikust tõlkest, mis pääses kuhugi väliskirjanduse õpikusse( oli olemas selline osa kirjandustundidest)--ja iga aastastest autoritasudest võis rahumeeli aastakese ära elada ja õhtuti KuKus lakkuda.
Ühesõnaga et kas sodid sinna paberile või mitte aga raha tiksub ikka.Ja kui saad mingi raamatu valmis siis saad selle pealt ka veel nutsu. Päris hea äri.Teen ka toodangu valmis aga 2 palka ei maksta.
Sattusin Jürgen Roostet kord televisioonis nägema, misjärel otsisin üles mõned ta stiilinäited. Mees kirjutab täpselt samamoodi kui räägib, ilmselt ka mõtleb, et "nüüd on juba kaks väga andekat-tarka naist ka kirjanikupalga pääl." Kui neist ühe luuletuse Õhtulehes ära tõin, kustutati mu kommentaar kohemaid. Vaat sellised palgalised on meil kokku kogutud. http://arhiiv.err.ee/vaata/luuletus-maarja-kangro-liiklusmark
Mina ei peta kunagi, mul siin jüba ühtteist tehtud ja teoksil, mõtteid on veel teisigi toredaid, Märt lubas siin appi tulla ja kirjanik Wimberg lubas õla alla panna ja muidu toeks olla. Niiet tegevust jätkub siin nende neetud teisitimõtlejatega.
KOMMENTAARID (8)