Elmo Nüganen: "1944" ei räägi sellest, et eestlane on õige ja venelane on vale ning sakslane on fašist (13)

Nii et pea veerand sajandit Linnateatrit vedanud päikeselisest teatripoisist on saanud selle aasta alguses pigem filmikangelane. Kuigi seda ennekõike ülekantud tähenduses, sest ei "Mandariinides" ega "1944s" näe vaataja kangelasi (vähemalt märulifilmide tasandil), vaid ennekõike sõtta kistud mehi, kellele pole antud võimalust poolt valida. Valikud on nende eest ära teinud suured, ütleb näitleja, lavastaja ja filmirežissöör Elmo Nüganen.

Homme, pühapäeval, on miljonite pilgud pööratud Hollywoodi poole, kus muu hulgas kuulutatakse välja parima võõrkeelse filmi Oscar, millele kandideerib ka "Mandariinid" Miks sina Holly­woodi ei sõida?

Asi on lihtsamast lihtsam: saal, kust Oscarite gala üle kantakse, on lihtsalt liiga väike, et kõik sinna ära mahuksid. Saal pole kummist. Küsimus pole isegi rahas, aga sõita sinna lennukiga ja vaadata ülekannet kohapeal ikkagi telekast, oleks lihtsalt nonsenss.

Nii et istud teleri ees kodus?

Ma ei usu. Mitte et ma pöialt ei hoiaks, aga sellepärast hommikul kell neli üleval olla… ei, ei.

"Mandariine" tehes ei osanud sa vist ka unes näha, et film sedavõrd kaugele jõuab?

Me nägime unes muid asju. Et tuleks hommik. Et teeks uue võttepäeva. Me ei mõelnud üldse sellistes kategooriates.

Aga hea oli seda filmi teha. Ma pole küll filminäitleja, kuigi mõnes filmis olen ma varemgi kaasa teinud, ent seekord mõtlesin ma tõsiselt, et oo, kui huvitav. Põhjus oli ka selles, et me olime kaks kuud kohapeal, keegi ei pidanud kuskile jooksma ja filmitigi nii, et esimesel päeval esimene episood, teisel päeval teine episood ja nii edasi. Kronoloogilises järjekorras. See on paljude filmitegijate unistus, aga seal saigi nii teha. Sest näitlejaid on filmis vähe ja võttepaigad olid väga lähestikku.

Anna palun professionaalse lavastajana hinnang, miks "Mandariinid" on sedavõrd kaugele jõudnud?

Ma arvan, et seal on kolm-neli, kui mitte viis põhjust. Esiteks – võib-olla pole see üldse halb film. Ja kahtlemata Lembit Ulfsak teeb väga hea rolli. Aga lugu ise – lihtne, üldinimlik, kergesti hoomatav, terviklik, kohe arusaadav, mitte ängistav, sooja huumoriga, lõpuga, mis annab lootust.

Nüüd jõuame teiste ja mitte vähem tähtsate momentideni. Valitsev poliitiline situatsioon. Aga ka asjaolu, et seekord otsustas filmi produtsent Ivo Felt koos oma tiimiga viia asja lõpuni: leiti raha ja inimestel oli viitsimist ning jaksu seda filmi promoda. Nad leidsid Ameerikas ühe tšehhitari, Tatjana Detlofsoni, ühe Hollywoodi hinnatumaid sõltumatuid kampaaniameistreid, kelle ülesandeks ongi mitte-ingliskeelseid, ennekõike Ida-Euroopa filme vähemalt Oscari või Kuldgloobuse nominatsioonini aidata ja kes tegeles nüüd ka "Mandariinide" promomisega. Ta on teinud sedavõrd head PR-tööd, et kõik need filmid, mida ta on viimastel aastatel promonud, on jõudnud parima võõrkeelse filmi nominatsioonis viie hulka.

Ning veel üks põhjus, miks "Mandariinid" on sedavõrd kaugele jõudnud: varem või hiljem pidi see juhtuma. Arvata, et varasemad Eesti filmid poleks seda väärinud? Noo kuulge, lõpetage ära! "Mandariinid" on väga hea film, aga miks ei võinuks jõuda nii kaugele "Hullumeelus"? See pandi aga otsekohe riiulisse ja korras.

Kas sa vaatad nüüd poes mandariine kuidagi erilise pilguga?

Üldiselt mitte. Kuigi nad on maitsvad. Juba lapsepõlvest meeldivad.

Linnateatri peanäitejuhi ning lavastajana oled sa aastakümnete jooksul teinud vaid mõned teatritööd väljaspool oma maja, ent nädal tagasi esilinastunud "1944" on juba sinu kolmas režissööritöö. Sa hakkad nüüd üha rohkem kinomaailma poole liikuma?

Ei, kindlasti mitte. Lihtsalt on teemad, mis vajavad suuremat auditooriumit. Teatris võid Tšehhovist rääkida 60 või isegi 600 inimesele, kui on suur saal. Aga on teemad, mis, mulle tundub, väärivad igal juhul arutamist suuremas ringis, suurema auditooriumi ees ja sellisel puhul ma olengi pöördunud kino poole. Olgu siis näiteks või "Nimed marmortahvlil", mis rääkis Vabadussõjast. Olen kindel, et kui mina poleks seda filmi teinud, oleks keegi teine selle teema varem või hiljem niikuinii ette võtnud.

Nüüd on siis filmiks saanud 1944. aasta, aga on ju ka veel 1939. aasta, kuhu jääb samuti üks suur teema ja kaks vastandlikku arvamust, mis seonduvad Vene baaside lepinguga. Kas lepingule allakirjutamine oli õige või vale samm? Üks ajaloolane ütleb, et see oli õige samm, teine on risti vastupidisel arvamisel.

Kunagi tuleb see ajalooline pöördekohtki filmiks ära teha. Need on ju meie armid, traumad ja teemad.

Pärast "1944" esimest läbivaatust koos publikuga läks jutt filmi Soome-poolse produtsendi Ikka Mattilaga tema järgmisele tööle ja sellele, et Soomes on kõik suured lood kinos juba ära räägitud, samas kui Eestis on kõik suured lood veel rääkimata. Siis jõudsime Rootsini, kus ei ole sõda olnud mitu sajandit – ja polegi ime, et kõige paremad detektiivide kirjutajad tulevad praegu just Rootsist. Miks? Sest kui midagi muud välja mõelda pole, tulevadki lood ? la "Midsomeri mõrvad".

"Mõrvad Vigalas?" No andke andeks, mis mõrvu saab Vigalas olla, kui meie suured lood on veel rääkimata. Isegi kirjanduses, kõnelemata kinost.

Siin on veel üks aspekt. Isegi kui mingil perioodil mingitel teemadel räägiti, siis nüüd on aeg teine. Mis meil on olemas näiteks 1905. aasta revolutsioonist? Jah, "Jõulud Vigalas". Hea film omas ajas, aga ma räägin sõnumist, mida ta tol hetkel sai edastada.

"1944" esilinastus nädala eest, 15. veebruaril, sinu sünnipäeval. Tegid sellega endale ilusa sünnipäevakingi?

Siin on mängus puhas juhus. Tavaliselt on filmide esilinastused neljapäeval, et järgmisel päeval kinodesse jõuda ja nädalavahetusel juba täistuuridel vaatajaid koguda. Meil olid aga nii neljapäeval ja teistelgi päevadel kõik filmiga seotud inimesed töödega kinni, kaasa arvatud mina ja nii oleks esilinastusel olnud vaid viis-kuus näitlejat.

Sul oli varasemast kahe filmi kogemus – "Nimed marmortahvlil" ja "Meeletu". Nendega kõrvutades oli "1944" võrreldamatult raskem ja keerulisem töö?

Loomulikult. Juba tehnilises mõttes. Kuid ka vastutus oli suurem. Isegi mitte selles mõttes, et kas iga euro õigesti kulutatud – seda niikuinii –, aga ka teadmine, et vaevalt sellel teemal lähiajal uut filmi tuleb. Meil lihtsalt pole niisugust jõudu ja raha. Peas tagus kogu aeg teadmine, et kui sa selle teema juba ette võtad, pead ütlema midagi enamat kui: sellele teemale ja ajajärgule on nüüd kriips alla tõmmatud; et see ongi kogu film, et sa näitad Eesti näitlejat Saksa mundris ja siis mingis teises mundris. Oli selge, et selles filmis pidi olema mingi arusaam, mida sa öelda tahad. See oli kõige keerulisem.

Ent ühel hetkel, päris filmi alguses, sai see sõnum leitud. Kuigi stsenaariumi kirjutamise ajal oli kõhklusi, kas nii või naa. Aga jah, selgroog oli üsna kiiresti selge.

Kui palju sa stsenaariumi kirjutamisse sekkusid?

"Sekkusid" on vale öelda. Kahasse Leo Kunnasega selle kirjutasimegi.

On sul sellest võtteperioodist meeles mõni eriliselt keeruline ja raske päev? No ikka. Oli üks hetk, kui ma tundsin, et asi sai tehtud ja nüüd on praktiliselt kõik. See on filmi algus, esimene suur lahing. Tuli mõelda, kuidas teha nii, et vaataja näeks suurt rahvamassi ja palju tanke. Me mõtlesime välja ühe nõksu.

Kui see sai kuue või seitsme päevaga üles võetud – filmis näeb lahingut 7–8 minutit –, eriti mõeldes kaadritele, mis näitavad vastaspoole, punavägede pealetungi, mida me tegime kuskil kolm päeva… et kui see sai tehtud ja leitud printsiip, kuidas arvutis kaadritega edasi töötada, siis tundsin ma küll kuskil seesmiselt, et nüüd on korras, siit võime edasi minna.

Kõik muu oli ju meie võimuses, aga kui sul on sada meest ja kolm tanki, siis kuidas sellest kolmest sõjamasinast teha kakskümmend nii, et pilt oleks veenev – see oli põhiküsimus.

Ütlesid mulle kunagi, et teatriga maailma ei muuda. Küllap ei muuda maailma ka see film…

…muidugi ei muuda! Kui palju on häid filme tehtud, häid lavastusi tehtud, häid ja tarku raamatuid kirjutatud. Kui palju on öeldud õigeid mõtteid!

Kas pärast selle filmi vaatamist võiksid ka need sovetid, kes tänini arvavad, et nemad vabastasid Eesti, aru saada, et tegelikult oli meie riik kahe suurriigi mängukann, kus eesti poisid sõdisid eesti poiste vastu ja kus küsimus polnud maailmavaates, vaid selles, millisesse võõrväkke ühed või teised eesti poisid mobiliseeriti?

Tahaks loota, et need, kes seda filmi vaatavad, saavad sellest aru.

Mis sa arvad, palju siinne vene keelt kõnelev elanikkond seda filmi vaatama tuleb?

Ei oska öelda, kuigi ma väga tahaks, et nad tuleksid. Sest see film ei näita näpuga ühegi rahvuse peale. Ta ei ütle, et eestlane on õige ja venelane on vale ning sakslane on fašist. Film räägib hoopis millestki muust. Nii et kui vene vaataja tuleks kinno, oleks mul väga hea meel.

Millest see film siis räägib?

(Väga pikk paus.) Võib öelda nii ja võib öelda naa, aga paradoksaalsel moel sellest, et süütu tunneb süüd ja süüdlane ei tunne midagi. Nii nagu ütleb üks filmitegelane teisele.

Võib öelda, et raskes, isegi kõige raskemas situatsioonis on võimalik jääda inimeseks. Kui me räägime Jürist…

Kes keeldub tegemast ühte lasku?

Jah. Ja see ongi tema kangelastegu. Seda ma tahtsingi, et filmi vaadates saaks vaataja aru: suur võis olla nii ühel kui teisel poolel. Mölakas, reetur, kaabakas võib olla ükskõik kummal poolel. Mis sest, et me seda sõda ei võitnud, aga see polnudki meie sõda. See oli ellujäämiskool.

Kas "1944" võiks jõuda ka Vene turule?

Väga tahaks, et ta jõuaks, aga ma ei usu seda. Küll võib ta jõuda mõnele Venemaal toimuvale festivalile. Kuulsin isegi ideed pakkuda teda Moskva filmifestivalile. Kuigi ma ei usu, et nad selle vastu võtavad (naerab).

Sinu nimi on ju Venemaal väga tuntud! Mängid juba seitsmendat aastat Moskvas Adolf Šapiro kultuslavastuses "451 kraadi Fahrenheiti" ning Peterburi draamateatris tuli mullu sinu lavastusena välja Tšehhovil baseeruv "Igatsus".

Mis siis, mu nimi võib olla tuntud vaid teatriringkondades. Ja mis puutub vene inimesse, siis filmi pealkirja lugedes mõtleb ta tõenäoliselt esmalt Kurski lahingule.

Tänaste Venemaa ja Ukraina sündmuste taustal saab see film juurde veel ühe väga mõtlemapaneva mõõtme. Filmi tegema hakates ei kuulunud vist veel eestlaste leksikasse sõna "Maidan"?

Ei, ei, film oli juba üles võetud, kui kõik need sündmused algasid – alustasime "1944" projekti juba 2004. aastal. Aga ega Ukraina sündmused poleks nii või naa filmitegemist mõjutanud. Sest meil oli rääkida oma lugu.

Kui aga mõelda, kuidas see film peegeldub praeguste sündmuste taustal, siis heaks näiteks on nädalatagune uudis, kus üks Vene poliitik pöördus ERRi Moskva korrespondendi Neeme Raua poole: "Mida te siis tahate: et kõigepealt tulevad Vene tankid ja sõidavad teist üle ning siis tulevad Ameerika tankid? Või vastupidi? Kas seda tahategi? Palun väga – te saate selle, kui tahate!"

Ma ei taha hirmu külvata, aga Teises maailmasõjas täpselt nii oligi. Enne tulid ühed ja siis teised. Suured. Siis ma mõtlesin küll, et kui keegi süütab nüüd bensiinikanistrile liiga lähedal tiku, võib täitsa asjatult ja mõttetult käivituda mingi protsess. Ma ei tea, mis juhtub, kui läbirääkimistesse peaks sekkuma ka veel Obama. Siis ongi kõik suured härjad ja elevandid koos ning kui nemad ka kokkuleppele ei jõua, mis siis meil, sipelgatel, veel rääkida on?

Kui palju sa kolme tütre isana Venemaa poole vaadates hirmu tunned?

Üldse ei tunne. Ohutunne on küll. Mida meie ja meist vanem põlvkond võib tajuda. Rootsis võib olla tõesti ei muretseta midagi. Allveelaev kuskil käis. Kui käis. Seda ka ei tea. Aga hirmu ma tõesti ei tunne. Ja ma pole seda ka laste juures märganud.

"1944" tiitrites seisab ka palju vene rahvusest inimeste nimesid, kes ühel või teisel moel filmis osalesid. Kuivõrd nemad tajusid või mõistsid, mis siis ikkagi 1944. aastal juhtus?

Esimene asi, millega ma juttu alustasin – kas seda siis läks vaja või ei –, oli see, et "1944" pole film, kus näidatakse näpuga rahvuse peale; ära karda osaleda. Nii et mingeid probleeme polnud.

Teatri- ja filmimaailm on ikka vist väga erinevad. Mitte ainult selle nimetuse poolest, et ühes oled sa lavastaja, teises režissöör?

Midagi on väga sarnast, aga teatris on loomeinimestega rohkem kokkupuudet. Sest kinos on ju hästi palju tehnilist tööd, tehnilist suhtlemist – mis ei ole öeldud miinusmärgiga, nii see lihtsalt on: inimeste hulk, kes on seotud filmi väljatoomisega, on tunduvalt suurem.

Töö näitlejaga on laias laastus sama. Teatris on näitleja parem käsi ja abivahend kunstnik, filmis aga operaator. Teatris peab lavastaja tegema ära nii režissööri kui operaatoritöö, sest see, kuhu vaataja vaatab, sõltub lavastajast, vaataja pilgu suunamine käib lavastaja ametioskuste hulka. Teatris on samuti suur plaan võimalik. Filmis teeb seda tööd kaamera.

Filmis, eriti Eesti mõistes, on mängus väga palju raha. Kas see paneb sulle ühtlasi peale suurema vastutuskoorma?

Jah, aga pidev mõtlemine sellele, kui palju üks võttepäev maksab, ei vii mitte kuskile. Pigem keskendu sellele, et plaan on selline ja sa pead selle tänase päevaga üles võtma. Tee kõik, mis sinust sõltub, et päevaplaan saaks tehtud.

Leping järgmise filmi tegemiseks on juba taskus?

Ei ole, kuigi ideid on. Aga filmiga on nii, et enne võib mööda minna kümme aastat, kui see viimaks töösse antakse. Nii oli ju ka sellesamase "1944" filmiga. Samas ma ei usu, et see oli viimane ja enam mitte kunagi. Võib-olla üks film tuleb ikka veel. Aga ma ei oska öelda, millal, ja pealegi on mu põhitöö teatris.

Järgmisel aastal on Linnateatri 50. hooaeg, tuleb sel puhul Lavaaugus mõni suurejooneline suvelavastus?

Muidugi oleme selle peale mõelnud, kuigi veri ninast välja ma ei pea seda suvelavastust tegema, kui pole väärt ideed. Sest lõppude lõpuks saaks me ilmagi hakkama. Aga vaatame, sinna on veel poolteist aastat.

Muide, miks teil teatris on nii palju lavastusi mängupuhkusel?

Sellel on mitu põhjust. Tavaliselt on need seotud näitlejannade raseduspuhkusega. Nii lihtne see ongi. "Karin ja Indrek" seisab Hele Kõrve taga. "Aeg ja perekond Conway" seisab Sandra Uusbergi taga. Lapsed vajavad sündimist. Elu tuleb täita lastega.

Sinu kolmest tütrest vanim, Saara, on juba teatrikoolis. Kas tulevikus võiks ühes lavastuses mängida isa, ema ja tütar?

Tore, kui see nii oleks, aga ma ei usu seda. Oh issand, kuidas neid kokku saada. Pealegi kui kõik kolm on veel kõvad kivid, kõvad karakterid. Üks vaatab põhja, teine läände, kolmas ei tea kuhu… Aga tore oleks. Kui juhtub, siis juhtub, kui mitte, pole ka hullu.

Kui kaugel on teatrist sinu kaks järgmist tütart: Maria-Netti ja Sonja?

Ma ei oska öelda, kui kaugel Netti teatrist on. Ta huvitub ja tema, mulle tundub, lausa stiihia on liikumine ja tants. Ta on tegev üsna mitmes stuudios ja ma arvan, et ta tahab kusagil välismaal end sellel alal edasi arendada. Ma tean, et talle ei meeldi, et ma temast räägin. Sellepärast olen ma tema puhul ka natuke kidakeelne. Aga ma loodan, et ta ei pahanda.

Oleks tore, kui ta ei loeks isa intervjuud. Ja ärgu pahandagu, aga mu sisetunne ütleb, et äkki tahab ta saada koreograafiks. Sonja aga tegi kaks päeva tagasi kõrvaaugud. Viies klass!

"Mandariinid" – eesti mehed kauges sõjas

Mängufilmi "Mandariinid" tegevus toimub 1992. aastal Abhaasias. Abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa. Põline eestlaste küla maalilises paigas mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud.

Külas elab vaid Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema naaber, mandariiniistanduse omanik Markus (Elmo Nüganen). Ka Markus kavatseb Eestisse sõita, aga alles pärast seda, kui mandariinisaak on korjatud. Sõda jõuab külani, toimub grusiinide ja abhaaside verine lahing.

Ivo ja Markus leiavad lahingupaigalt ühe ellujäänu – abhaaslase Ahmedi, kelle Ivo viib enda juurde koju paranema. Öösel hukkunuid mattes avastab Markus, et ka üks grusiin on elus, kuigi raskelt haavatud. Tema viiakse samuti Ivo juurde. Nii satuvad ühe katuse alla kahe vastasleeri võitlejad ja lugu algab.

Stsenarist ja režissöör Zaza Urushadze (Gruusia), operaator Rein Kotov (Eesti). Osades on Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Mikhail Meskhi, Giorgi Nakashidze ja Raivo Trass. Produtsendid Ivo Felt (Eesti) ja Zaza Urushadze (Gruusia).

Kihlveokontorid võitu ei usu

Kihlveokontorid "Mandariinide" Oscari võitmise võimalusi kahjuks kõrgeks ei hinda ning Eesti-Gruusia ühisprojekt on parima võõrkeelse filmi kategoorias nende edetabeleis selgelt autsaideri rollis.

"Mandariinide" võidu korral saab Unibeti kihlveokontoris sellele filmile panustatud raha tagasi lausa 34kordselt. Eestlaste jaoks põnevaima kategooria võidusoosikuks on 1,55 koefitsiendiga Poola film "Ida", mille suurimaks ohustajaks peetakse poolakate eest ootamatult Kuldgloobuse tiitli näpsanud Venemaa filmi "Leviaatan".