Niisiis. Kas tegemist on täiesti uue olemusega "Elavate surnute" jaoks? Kindlasti mitte. Kõik tundub olevat samamoodi nagu varem. Inimesed heietavad omavahel, kurdetakse, armastatakse, kardetakse ja aeg-ajalt tulevad kuskilt mädanevad inimsööjad kõike seda laiali lööma, siis nendega õiendatakse arved ära ning lobisetakse veel veidike.
Selles mõttes on kõik sama. Tonaalsuses ei ole ka mingit arvestatavat paradigma muutust toimunud ning lavastuslikust aspektist on tegemist keskpärase episoodiga, kui võrrelda seda eelmise nädala meistriteosega.
Kuid teatud aspekt kõnealuse episoodi juures tabas siiski teatavat uudsuse närvi: "Elavates surnutes" ei ole veel nii taktitundeliselt käsitletud lootusetuse temaatikat. Kui tavaliselt on lootusetust kujutatud pigem pingelistes olukordades, kus tundub, et nüüd leiavad mõned või kõik tegelased oma otsa – nagu Terminuses konteineris kinni istuvatena. Selles peatükis esitatakse lootusetust pigem eksistentsiaalses noodivõtmes.
Mida see tähendab?
Pärast kahte ränka kaotust grupi jaoks on paljud grupis muutunud küsivaks oma olukorra suhtes. Kui varem idanes kõigi sees siiski väike skeptiline lootusesädemeke, siis siinkohal langevad mitmed juba täielikku eksistentsiaalsesse kriisi.
Olukord tundub pigem olevat absurdimaiguline kui pelgalt olelusvõitluslik – "Elavate surnute" tegelastel on raskusi leida mõtet oma olemasolule, mistõttu näib neid ümbritsev absurdne.
Eksistentsialismi esindav filosoof ning kirjanik Albert Camus on sõnanud, et inimesed peaksid omaks võtma valitseva absurdsuse ning jätkuvalt otsima elule mõtet. Seetõttu ei ole ka mõtet alla vanduda ning suitsiid – teguviis, mille üle mitmed tegelased mõtisklevad – ei ole kindlasti väljapääs.
Kuid "Elavate surnute" maailmas on teatud tüüpi inimestel kergem leida absurdses olukorras mõtet elule. Selleks inimtüübiks on – lapsed. Miks?
Sest täiskasvanud indiviidil on raskem kohaneda maailmaga siis, kui see lüüakse järsku täielikult segi. Kuid lastel on see eelis, et nad alles arenevad ning kasvavad. Ricki sõnutsi tähendabki suureks kasvamine maailmaga kohandumist. Seetõttu võib eeldada, et Carl ning Judith elavad olukorda kergemini üle kui teised grupiliikmed. Ehk on nemad ka võtmeks Ricki absurdimaailma talumiseks?
Eksistentsiaalse kriisi teemal jätkates. Grupi liikmed on oma pidevast olelusvõitlusest väsinud. Seega hakkab neid kummitama küsimus – kas nad on elus? Kas see ongi elu? Või surid nad juba sellel päeval kui "maailmalõpp" kätte jõudis?
Paljude arvates see ongi nii. Ehk ongi meie kangelaste grupp see "kõndivad surnud". Meie aga oleme seda tiitlit omistanud pidevalt ekraanil lonkivatele õudukatele. Lootusetu absurdne olukord võibki muuta inimese zombiks, kes liigub elus ilma sihti omamata.
Kuid me ju teame, et grupp, kellele me kaasa elame, ei ole tegelikult sellised, vaid neid ikka kannustab alati kuhugi paremasse paika jõudmise tahe ning taaskord kõlab läbi tõde, et inimesed lähevad oma eluga edasi.
Lõpetuseks – ei saa mainimata jätta Ricki karust hipsterhabet. Väga võimas. Aga käesoleva episoodi lõpp ennustab (nagu koomikseid lugenud teavad), et varsti peab televaataja sellega hüvasti jätma…
Kommentaarid