Näitleja Terje Pennie: Kui oled vabakutseline, siis ju enam mingit statistirolli ei pakuta. Kui sind juba kutsutakse, siis ka hea osa peale (8)

"Just sel aastal on eriti kiire – septembris tuli Ugala teatris "Eesriie avaneb" välja, siis nüüd Karlova teatris, kohe seejärel tuleb töö jälle Ugalas," kirjeldab näitleja Terje Pennie vastu Tartu esietendust "Veel üks pilet", milliseks on viimasel ajal tema töögraafik kujunenud. "Vaatasin, et ilmselt saan märtsis rohkem hingata. Aga eks see pinge väsitab ikka küll."

Kui aga Terjelt pärida, kuidas ta jaksab ning jõuab alatasa liinil Tallinna–Tartu–Viljandi–Rakvere paarutada, puhkeb ta naerma: "Ei jõuagi. Igale poole ei jõua, kodu on tõesti laokil. Kuid ega see aeg ka lõputult kesta. Praegu on see tõesti nagu sööstlaskumine, aga ega muud hullu ole, et sõitmine on raske. Aga kodus on nii, et emme on tööl, normaalne, mees pole ka praegu kodus, filmib midagi Roomas. Poeg Jaan, kes on tohutu teatrihuviline, ütles "Veel ühe pileti" teksti lugedes: "Jess, väga hea, see läheb, see läheb!" Nii et tema oli väga poolt."

Ehkki Terje jutustab naeratades, et kodu on pisut laokile jäänud, ütleb ta, et õnneks on lapsed suured – kaks tütart on pesast välja lennanud ja õpivad Inglismaal. "Poeg ja mees, koer ja kass on kodus. Saavad hakkama. Olen tähele pannud, et kui mind ei ole, saavad nad paremini hakkama, sest nad ei looda selle peale, et tuleb koristusmasin ja teeb kõik ära ning söödab ka kassid ja koerad. Aga eks vabakutselise eluke olegi selline – kord on tohutult tihe periood ja siis pole midagi."

Teisalt tõdeb Terje, et vabakutselise näitleja elus on ka palju helgeid hetki. "Tundsin seda eriti siis, kui üle kümne aasta tagasi vabakutseliseks sain," lausub ta.

"Võib-olla oskad vabakutselise näitlejana oma töödest rohkem rõõmu tunda! Kui oled vabakutseline, siis ju enam mingit statistirolli ei pakuta. Kui sind kutsutakse, siis ka hea osa peale."

Vaevalt on Terje Karlova teatris maha saanud mono­tükiga "Veel üks pilet", kui juba Viljandi Ugalasse kihutab. "Olen lihtsalt sattunud Lõuna-Eestisse, Ugalaski on mul juba neljas töö – "Amalia"," kõneleb ta. "Seal hakkasid proovid juba peale, nii et ma hilinen sinna natuke."

Hääl on kergelt ära

"Veel üks pilet", mis Terje pärast kevadist lavastust "Kaks vana naist" taas Tartusse tööle tõi, on monokomöödia kohmaka suhtlemismaneeriga keskealisest Susanist, kes on otsustanud oma 50 aasta juubeli tähistamiseks võtta ette reisi Austraaliasse. "Kui selle teksti läbi lugesin, meeldis see mulle väga. Susan sõidab Austraaliasse, et endale tõestada: ma veel suudan, enne kui vanadus peale kukub."

Terje tunnistab, et ekstsentrilise Susani roll meeldib talle iga päevaga enam. "Minu meelest on see lugu ikka traagiline, kuigi koomilises võtmes kirjutatud. On ju näha, et tema lootused kuhugi ei jõua, aga samas on tema elujaatus kohutavalt positiivne, mis jällegi mõjub naljakalt."

Terje naerab, et kolleeg Ines Aru tavatsevat tavaliselt komöödiate puhul küsida, kas neid vaadates ikka nutta ka saab. Kui saab, siis on kõik hästi. Nii olevat ka Susani loo puhul – saab pisara poetada küll.

"Monotükki teha on väga suur ettevõtmine," lausub Terje, füüsiline ja emotsionaalne pingutus on väga suur.

"Sellel tegelasel on emotsioonid pidevalt frustreeritult laes. Väiksed palderjani- ja viirpuutilgad lähevad mul ikka sisse närvide tugevdamiseks. Ning eks mul ole hääl ka kergelt ära, sest selle tüki puhul tuleb kaks tundi järjest lihtsalt laval vahutada ning mängida ka veel."

Kontrolletendusel tekkis must auk

Susani roll, mis Terjet praegu piinutab, tuli tegelikult talle vastu juhuslikult. "Suvel, kui Andres Dvinjaninov mind möödaminnes Toompeal nägi, poetas, et tal on mulle roll ja võtkem ühendust. Mõtlesin, et ta teeb nalja. Aga asi oli päris tõsine. Tartu on tore linn. Ja Karlova teater on erakordselt tore koht."

Terje ütleb, et peab Andrest, kes on ka Susani loo lavastaja, kiitma, sest päris üksi sellist monolugu ikka tehtud ei saaks. "Sa võid oma rolli valmis teha, aga kokku sulatab selle ikkagi lavastaja, kes näeb tervikut," ütleb ta.

"Prooviperioodil saime asjadest enam-vähem ühtemoodi aru."

Kuid proovigraafik oli isemoodi: kuigi vastu esietendust oli Terje järjest nädal aega Tartus, siis enne seda kohtuti nädalas vaid paar korda. "Selle näidendi puhul sain aru, et enne tuleb tekst pähe saada, alles siis hakkame proovima," põhjendab Terje.

"Selle hiigeltöö tegin ära kodus. Pidin tuupima. Õppisin teksti lõigukaupa pähe. Kontrolletendusel tekkis mul aga must auk. Ütlesin, et ei teagi, mida ma teile praegu peaksin rääkima. Kõik naersid. Naersin ise ka, et mis ma teen nüüd siis? Lõpuks sain otsa peale."

Aga kuidas mahub selle kõige kõrvale "Õnne 13" ja Aino? "Seal ma olen nii vähe," muigab Terje.

"See on ikka suts, ma ei käi iga nädal võttel. Sel sügisel on olnud vast kolm võttepäeva ning ega ma täpselt teagi, mis sarjas praegu toimub. See ei ole küll raske, kui ma vaid aja leian." 

Terje Pennie

Sündinud 9. jaanuaril 1960 Kehras.

Lõpetanud aastal 1978 Kehra keskkooli ja aastal 1984 Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri.

1978–1980 Ugala teatri näitleja.

1984–1990 Rakvere teatri näitleja.

Aastal 1990 liitus Eesti draamateatriga näitlejana, lahkus sealt 2000. aastal, oli pärast seda veidi aega Nukuteatri ning Vanalinnastuudio trupi liige.

Enamiku rollidest on mänginud vabakutselise näitlejana paljudel Eesti lavadel – suuremad rollid on olnud Rakvere teatris ja Vanemuise teatris.

On osalenud ka muusikalides ja telesarjades.

On abielus filmilavastaja Jaan Kolbergiga.