Tütre elule tagasi aidanud ema: "Emasüda on kord selline, et lapse nimel on ta valmis tegema kõik!" (76)

"Oma lapse päästmiseks teeb iga lapsevanem absoluutselt kõik. Isegi siis, kui arstid on ta maha kandnud," ütleb raske liiklusavarii tagajärjel arstide poolt lootusetuks tunnistatud tütre elu nimel võitlema asunud ema.

2013. aasta 2. aprilli õhtu kell 17 kaldus haagisega veoauto MAN, roolis tukkuma jäänud 60aastane Vladimir, Lääne-Virumaal Vinni vallas Rakvere–Luige maantee 5,4. kilomeetril lauges paremkurvis vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastutuleva sõiduautoga Ford Mondeo, mida juhtis 28aastane Rowena.

Kahe lapse ema oli just lõpetanud tööpäeva ning sõitis lasteaia poole, et võtta sealt noorem laps peale. Kohale ta ei jõudnud, sest raskes seisus naise viis kiirabi Rakvere haiglasse.

Tunnistati lootusetuks

Sealt edasi toimetati ta taastusravihaiglasse, mida Marika nimetab pigem surnukuuriks.

"Nägin, et mu tütar on väga kõhn ja elutu. Küsisin, miks nad midagi ei tee. Arst vastas, et neil ei ole finantse, et talle gastroskoopi (maosond – toim) paigaldada ja et ma võin ta ju koju viia, aga ta jääb nagunii vegeteerima ja sureb. See on mul sõna sõnalt meeles ja kummitab siiani," räägib Marika.

Marika neelas pisarad alla ja otsustas tütre nimel edasi võidelda. Antud loogi räägib ta selle mõttega, et mitte süüdistada, vaid rõhutada: ärge andke alla!

"Mõtlesin, et mina olen talle elu andnud ja kui ta peab ka surema, las ta teeb seda siis juba minu enda käte vahel," meenutab Marika toonaseid mõtteid ja lisab, et kuskil sisimas teadis ta, et nii ei lähe, ja hoolimata sellest, et Rowena ei suutnud esialgu rääkida ega süüa ning oli aheldatud voodi külge, elab ta edasi.

"Ma tundsin, et kõik läheb hästi!"

Tagasi lapsepõlvekoju

Marika viis tütre tagasi lapsepõlvekoju Valgamaale Holdre külla, kust Rowena enda rajatud elutee oli ta vahepeal minema viinud.

Edasi tuli omal käel hakkama saada. Algus oli väga raske, sest vajalikke oskusi ega kogemusi polnud.

"Ma ei teadnud enam, mis on öö ja mis päev, ravimist vajasid lamatised ja tööd oli palju," räägib Marika.

Kõik tütrele vajalikud abivahendid, sealhulgas aspiraator, milleta Rowena hingamisel hätta jääks, tuli Marikal ise otsida ning kui enda mõistus otsa hakkas saama, olid nõu ja jõuga toeks perearst, omavalitsus ning perekond.

"Hakkasime aspiraatorit otsima ja öeldi, et see tuleb Saksamaalt tellida. Aega võtnuks see kaks kuud, aga mu tütrel seda aega ei olnud, muidu oleksin temast ilma jäänud. Tuli leida teine lahendus," räägib Marika.

Küsimusele, milline see lahendus oli, vastab Marika muiates: "Selgus, et raha eest saab kõike. Eks sai võetud võlgu ja mitmel rindel rabeletud, ja kuidagi tuli ots otsaga kokku tulla, aga hakkame me saime," räägib Marika.

Esimesed sõnad

Kui esiti vajas Rowena ööpäev läbi abi toitmisel, keeramisel ja hügieenitoimingutel, siis mida aeg edasi, seda iseseisvamaks ta muutus.

Vapper ema on teinud nii tublit tööd, et Rowena juba räägib, suudab toe najal seista, emale toetudes kööki kõndida, ise süüa ja juua.

Nagu õnnetusest oleks veel vähe, jätkusid aga hoobid Rowena jaoks ka tervenedes – pere läks laiali ning lapsed, 10aastane poeg ning 4aastane tütar jäid isa kasvatada.

Marika ütleb vaikselt, et kõige valusam on kuulda sõnu, mida Rowena selle tagasilöögi peale ja psüühilise seisundi halvenedes on talle öelnud.

"Ta on nutnud ja küsinud: ema, miks sa mul surra ei lasknud? Miks sa mind haiglast koju tõid? Ma ju ei taha elada."

Marika loodab siiski, et ühel päeval pöördub seegi: "Praegu ei taha neid (tütrelapsi – toim) rohkem traumeerida, kasvavad ja küll leiavad tagasitee oma emme juurde üles."

Rohkem kui valusaid hetki, meenutab Marika heldimusega seda, kui tütar neli kuud pärast õnnetust esimese sõna ütles.

"Ebamugav!" oli Rowena sõnum pärast seda, kui ta oli vabastatud kõri pitsitavast hingamistorust. Siis mõistis Marika täielikult, et tema tütar on tagasi. Õnnetusest ei mäleta ta aga enamat, kui vastutuleva auto tulesid.

Marika räägib, et enam pole olukord kõige hullem – öösiti saab puhata ja päeval toimetada. Aga et majas pole vett, tuleb tütar ratastooliga sauna sõidutada.

"Ja pesta on teda vaja tihti. Oleks majas vesi sees, oleks selle võrra kindlasti juba lihtsam."

Kuidas te vastu peate?

"Emasüda on kord selline, et ta on valmis tegema oma lapse heaks kõik! Ehkki mu enda tervis ei ole ka kiita, olen andnud endale karmi käsu jalul püsida!" teatab Marika.

Unistus säravast naeratusest

Rowena taastusravi eest Haapsalus tasub liiklusõnnetuse põhjustanud rekka kindlustusfirma Ergo.

Õnnetuse tagajärjel deformeerusid ka Rowena hambad, millesse on ajaga tekkinud palju valu tegevaid auke. Seda ravi aga kindlustus ei korva. Et omal jõul hambaravi eest tasuda pole võimalik, tõttas Rowenale appi MTÜ Usun Headusesse, kes on heategevuskampaaniaid korraldanud juba aastaid.

Sel aastal püütakse aidata just Rowenat. Kõigil, kes tunnevad, et saavad ja tahavad Rowena hambaravi toetada, on võimalus annetada MTÜ Usun Headusesse arvelduskontole EE362200221053835179 (selgitus: Rowena toetuseks).

MTÜ esindaja on kinnitanud, et kui summa võimaldab, siis aidatakse perekonda ka pesemisvõimaluste parandamisel.

14. detsembril toimub Tõrva kirik-kammersaalis Rowena toetuseks heategevuskontsert.

Õnnetuse põhjustanud juht hukkus aasta hiljem

Rowena ema ütleb, et ta ei ole õnnetuse põhjustanud autojuhiga kunagi kontakti otsinud.

"Olen kuulnud, et ta hukkus hiljem ise ühes liiklusavariis, aga kas see tõele vastab, ei tea," lausub Marika.

Ida prefektuuri pressiesindaja Mari Riina Rist kinnitab, et 2013. aastal Rowena õnnetuse põhjustanud juht hukkus hiljem ise liiklusavariis ning seoses sellega on ka kriminaalasi lõpetatud.

2014. aasta 8. mai hilisõhtul kell 23.55 sõitis Vladimir Tallinna–Narva maantee 109. kilomeetril oma poolhaagisega veoautoga DAF alla remondis olnud Sämi sillast. Piirkond oli valgustatud ja maanteel ka kiirust piiravad liiklusmärgid.

Vladimir hukkus sündmuskohal. Sild muutus varisemisohtlikuks.