Muusik Jaan Sööt naudib täiel rinnal elukogemust. Nii on tema teod 50-aastasena palju läbimõeldumad kui näiteks 25 aastat tagasi. Foto: TIINA KÕRTSINI
Kristjan Roos kristjan.roos@linnaleht.ee 30. oktoober 2014 17:28
Septembri lõpus 50. sünnipäeva tähistanud muusik Jaan Sööt on veendunud, et nii tema kui ka Eesti ühe omanäolisema bändi Jääääre parimad lood on veel sündimata.

„Kui peaks tekkima tunne, et parimad lood on ära tehtud, siis ei oleks enam vist mõtet muusikat teha. Praegu on küll selline tunne, et paremad lood on veel tegemata ehk et midagi ägedat veel tuleb,” tõdeb Sööt, kes alates laupäevast annab kontserdi Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Kõikides neis linnades on praegune pealinlane oma kireva elu jooksul ise elanud.

Kas vanus 50 ka natuke hirmutab? „See on tõesti kahe otsaga asi. Super kooslus oleks ju see, kui saaks omada 50-aastase inimese kogemust ja 25-aastase inimese energiat. Aga noorem vist ei tahaks ikkagi olla. Väga paljusid asju on praegu kuidagi kergem teha, ka muusikat näiteks. Minu kogemuse baasilt on isegi esineda praegu lihtsam,” mõtiskleb Sööt ning lisab, et küpsemas eas on kõik ettevõtmised palju läbimõeldumad.

Vanuski teeb oma töö, sest ega 25-aastane laulja saagi laulda samamoodi kui 50-aastane. „Noor laulab mingitest asjadest veenvamalt ja 50-aastaselt on mingitest asjadest juba natukene imelik laulda. Nii on ka Jääääre viimase aja tekstid kogemuslikumad. Sellist nooruse sinisilmsust on võib-olla vähem,” pakub juubilar. „Inimene ju muutub ja laulud on siis samuti teistmoodi. Nooremana kas või hääldatakse mõni sõnagi teistmoodi. Laulus on seegi oluline, kuidas mõnda lauset öeldakse, kuhu rõhk pannakse. Rõhuasetused muutuvad.”

Jaan Sööt on muusikuteel osalenud paljudes bändides, näiteks Pantokraatoris, Lindpriides, Raadio Marias, aga teda tuntakse eelkõige ikkagi Jääääre ja sellega vahepeal paralleelselt tegutsenud rokilikuma Jääboileri kaudu. Nii pole ka ime, et Sööt ise peab oma loometee olulisimaks tähiseks Jäääärt. „See (Jäääär – toim) on 23 aastat olnud minu osa ja oleme selle ajaga välja andnud 16 helikandjat. Eks enamik mahvi on sinna läinud,” räägib ta. Tõsi, Sööt rõhutab, et samas on toredad olnud pea kõik muusikalised ettevõtmised, milles ta on kaasa löönud.

Fänne tuleb juurde

Mis on aga ikkagi Jääääre fenomen? Sööt usub, et eelkõige on võti olnud selles, et bänd on teinud eestikeelset muusikat ja on väga hoolikalt laulusõnu valinud. „Ilmselt eestlastele läheb hea eestikeelne luule korda. See on ilmselt mõnevõrra ajatu, see ei aegu. Sest ega meil fänne vähemaks pole jäänud, neid on pigem juurde tulnud. Ja võib-olla on põhjuseks ka see, et anname vahelduva eduga välja uut materjali ja uusi laule. Me pole väga nooruspõlve toppama jäänud,” toob Sööt välja Jääääre edu valemi. Tihti on ju bändidega nii Eestis kui ka maailmas teisiti ehk siis bänd saab mingite lugudega käe ukse vahele ja ülejäänud tegutsemisaja jooksul mängibki vaid neid lugusid. Sööt on õnnelik, et Jäääärega pole nii läinud, ka bändi uuemad lood on rahvale korda läinud.

Nii on Jääääre liikmed avastanud, et see põlvkond, kes omal ajal tudengipõlves hakkas bändi kuulama, on nüüd kontsertidel koos lastega. Näha võib koos emasid ja tütreid ning isasid ja poegi. Bändiliikmedki on valdavalt samad kui algusaegadel: Sööt, Tõnu „Tõun” Timm, Tarvo „Tarz” Jaaksoo ja Teet Velling. Velling oli aktiivne bändi algusaegadel ning pärast rännakuid ja doktoriõpinguid Uppsala ülikoolis liitus 2008. aastal bändiga taas. Bändi üks omaaegseid juhtfiguure Andrus Rootsmäe ehk InBoil lahkus küll Jäääärest 2008. aastal, kuid näiteks sel suvel lõi ta kaasa bändi suvistel kontsertidel.

Tartu bänd?

„No võtke näiteks Tartu – väike puust linn.

No võtke näiteks Tartu – nii öelda linn.

Emajõgi, Emajõgi säält läbi viib oma veed.

No võtke näiteks Tartu – nii öelda jee.”

Nii laulis Jäääär 1998. aastal ilmunud albumil Jaak Tuksami sõnade järgi. Mis seal salata, Jäääärel on väga tugev Tartu identiteet, ta oleks justkui Tartu vaimu kehastus. Sündis ju bänd just ülikoolilinnas. Kui esmalt kutsuti üliõpilasmalevas tutvunud Sööti ja InBoili kahekesi mitmele poole esinema, siis ühel hetkel tekkis noorukesel mänedžeril Leho Lahel – Söödi mäletamist mööda oli too vaid 16-aastane – mõte, et need kaks meest peaksid bändi tegema, ning pani salvestamise tarbeks ka stuudiosse aja kinni. Sõbrad kutsuti appi ning hakkaski vaikselt moodustuma uus bänd.

Esimese etteaste tegi Jäääär Tartus Kassioru baaris, kusjuures mängis akustiliselt, võimenduseta. Bändi sünni päev on aga 21. jaanuar 1991 – just sel päeval kõlas Jäääär esimest korda Eesti Raadios, kuulda sai Juhan Viidingu sõnadele loodud laulu „Laualinad”. Raadiosse loo viimiseks tuli ka bändi nimi välja mõelda. Õnneks nägi Söödi sõber Sulev Salm unes, kuidas uus bänd peaks nimeks saama Jäääär, ja nii läkski. Eesti oli saanud erilise nimega erilise bändi.

Jääääre Tartu periood jäi siiski üsna lühikeseks, sest juba 1992. aastal kolis enamik bändiliikmeid Tallinna. Aga mis lood selle Tartuga ikkagi on? Viimased kuus-seitse aastat pealinnas elanud Sööt pole esmalt päris kindel, kas bändil ikka on Tartu identiteet. Kui aga mõtlema hakata, on ta nõus, et selles on teatud tõde. Sündisid ju bändi esimesed lood Tartu ühikate vahel ringi liikudes. „Tartu on loomekeskkonnana võib-olla tõesti mõnusaim linn. Kui ma olen Tartus käinud, siis on seal ikkagi väga-väga hea tunne. Ta on mu lemmiklinn ja sünnilinn,” pajatab Sööt. Samas ei tunne ta end ebamugavalt ka pealinnas, eriti linna kõige tartulikumas linnaosas Kalamajas elades. Kalamajas on tunne, nagu oleks justkui Karlovas, leiab muusik.

Ajalugu on põnev

Sööt on tegutsenud aastatel 1994–2000 Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna õpetajana ja 2004–2010 Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi kitarriõpetajana, aga praegu on ta keskendunud vaid muusikale. “Õpetajatöö on hea töö, sest peab end väga kursis ja vormis hoidma. See oli väga tore. Aga valdavalt olen ma muusik olnud,” tõdeb Sööt. Ta lisab, et muusiku elukutsega ei kaasne närvilisust: „Kui ma peaks olema ettevõtja, siis oleks mul vastutus kas või oma töötajate ees. Muusikuna on lihtsam – vastutada tuleb vaid enda ees kõiges, mida teen. Proovin muidugi seda võimalikult hästi teha.”

Kas vahel seda mõtet ei ole tekkinud, et teeks muusika asemel hoopis midagi muud? Sööt vastab, et on küll. Tema üks suuri kirgi on ajalugu ja keskkooli järel oligi tal tegelikult mõte minna Tartu ülikooli ajalugu õppima. Aga konservatooriumi sisseastumiseksamid olid varem ja sinna ta sai sisse. Mis sellest, et konservatoorium ja hiljem ka Tartus Elleri kool jäid lõpetamata, muusikuelu oli igatahes alanud. „Ma olen rohkem nohiku tüüpi inimene, kellele laval olemine alguses väga kerge ei olnud. Ma ei ole selline väga artisti loomusega, see on tulnud ajaga juurde. Ajaloolase amet oleks mu natuurile paremini sobinud. Ajaloohuvi tõttu vaatan senimaani ajaloofilme ja loen ajalooraamatuid,” tunnistab ta.

Tõsi, omamoodi ajaloolase töö on olnud Söödile ka koos Indrek Kalda ja Toomas Lungega Lindpriides osalemine. Lindpriid alustas 1996. aastal Teise maailmasõja aegsete laulude esitamisega. Selle bändi jaoks on aga lugude kõrval sama olulised lugudega kaasnevad lood. Juba pärast esimest Lindpriide kontserti tulid paljud kuulajad Söödi sõnul lugusid pakkuma. „Lugude juurde rääkisid inimesed jutte inimsaatustest. Sellest materjalist võinuks teha dokumentaalfilmi või mida iganes.”

---------------------------------------

Teeb bändi kolmese pojaga

Jaan Sööt on viie lapse isa ning kui praegu juba täisealiseks saanud laste kasvamise ajal oli tal enda sõnul endagagi nii palju tegemist ja lapsed kasvasid paljuski ise, siis nüüd naudib ta isarolli täiel rinnal: „Kahe noorema poisiga, 3,5-aastase Georgiga ja 11-aastase Luunjas elava Jaan Joakimiga teeme palju asju koos. See aeg on tore. Äge on vaadata, kuidas väiksed mehed midagi iga päev õpivad.”

Pesamuna tahab väga ka pilli mängida, suurteks lemmikuteks on klaver ja kitarr. Nii teevad Jaan ja Georg nädalas vähemalt kahel päeval mitu tundi bändi. Laps ütleb, mida isa peab laulma, ja saadab siis teda pillidega. Jaan Joakim aga jõudis omal ajal ka Jääääre esinemistele: „Vahel õhtuti, kui meil oli kell seitse kontsert ja poisile ei leidnud hoidjat, oli ta laval kaasas. Tal oli pill käes, ainult juhet ei olnud küljes. Nii oli mul silm ikka peal.”

-------------------------------------

Juubelikontsert „Vala veini”

Jaan Söödi juubelikontserdil „Vala veini” esinevad koos armastatud muusikuga Ivo Linna, Lauri Saatpalu, Kate, Bonzo, Helena Wanje ja Jäääär.

Esitusele tuleb kogu Jaan Söödi repertuaari kullafond, lisaks sõprade lemmiklood Jaani auks. Kontserdid toimuvad laupäeval kell 19 Vanemuise kontserdimajas, pühapäeval kell 17 Pärnu kontserdimajas ja teisipäeval kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis.