InBoil ehk Andrus Rootsmäe: „Mõnes mõttes on mul kahju, et Glavlit on kadunud“ (4)

InBoil räägib arvamusfestivalil, mida ta arvab praeguse aja muusikutest ja nende elujärjest. Ta ütleb: „Ma arvan, et need muusikud, kes teevad originaalmuusikat ja on mingil moel võitnud endale kõlapinda ja saanud oma koha – nendega on kõik hästi.“ Kuid lisab kiiresti: „Aga kellest ma absoluutselt lugu ei pea on mainstream'i muusikud.“

„Minu jaoks ei ole muusika äri, minu jaoks on muusika veri. Selles sõna otseses mõttes, et inimese organism kas sisaldab või ei sisalda seda. Kui me hakkame sellega äritsema, siis see on bloodmoney [verehinnaga teenitud raha],“ seletab kirglik muusik.

„Minna kuhugi kohale, vajutada nuppu, panna käima ketas ja selle saatel laulda – see on üks asi. Teine asi on see, mida mina teen. Tundugu see teile oma saba kergitamisena või millena iganes. Mina pean seda väärtuslikumaks, mida mina teen, ja see ongi võibolla vastus.“

Rootsmäe nendib, et kõik muusikud elavad tegelikult enam-vähem hästi, ka kõik need kümned tümpsubändid. „Lihtsalt on tekkinud terav vahe, et muusikat saavad teha kõik, kes soovivad. Ja osal, kes soovivad – mina isiklikult ei laseks neil seda teha.“

„Mõnes mõttes on mul kahju, et Glavlit [nõukogude ametlik tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ] on kadunud,“ ütleb Rootsmäe ja vihjab sellele, et mõned bändid või esinejad ei peaks saama oma muusikat avalikkusele esitada. „See on minu arvamus,“ lisab ta.

Rootsmäe tõdeb, et tegelikult on see hea, et muusikuid on nagu seeni pärast vihma. „Kõige suurem pluss selle juures on, et on tekkinud väga palju uusi ja toredaid muusikuid, kellega mul on ka natuke pistmist."

"Tegelikult ma arvan, et minu aeg hakkab ümber saama. Selles mõttes, et tahes-tahtmata, kui sa oled põllu peal ja õitsed, siis sa võtad teatud osa niiskusest ja põllu rammust ära. Võibolla oleks aeg istuda põllu veerele maha ja vaadata, kuidas teised õitsevad. Aga noh, eks paistab,“ lõpetab InBoil poeetiliselt.