Millise endli võiks robot endast joonistada?

Selline on olukord, milles püüab novembri lõpus toime tulla mitu meeskonda. Mängus on peale au ja uhkuse 9500 eurot, mis on ette nähtud parimale päästeoperatsiooni läbiviijale.

„Robotex on tänavu suurem ja uhkem kui kunagi varem,” kõneleb iga-aastase tehisolendite võistluse tänavuse korraldusmeeskonna üks juhte Karl Laasik. „Ehkki võistlustele registreerumine alles algab, on juba teada, et tulekul on vähemalt 262 masinat koos 600 inimsaatjaga. Publikut loodame rohkem kui mullu, siis oli kahel päeval kokku 11 500 pealtvaatajat, ehkki plaanitud oli „vaid” 7500,” selgitab kevadel mehaanikateaduskonnas bakalaureusekraadi kaitsev Laasik.

Teine Robotexi tosina liikmega meeskonna juht Mart Laul, samuti mehaanikateaduskonnast, täiendab: „Ega tehnikaülikooli spordihoonesse eriti rohkem publikut ega võistlejaid enam ei mahukski. Aga – veel jõuab hea tahtmise juures isegi ju endale robotigi ehitada. Eelmisel aastal osales 195 robotit, nüüd on avaldatud soovi osa võtta isegi kaugetest riikidest – Egiptusest, Iraanist. Eks rahvusvahelist tähelepanu tõmbas ka ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni mullune visiit Robotexile. Aga veel suurem mõju , eriti asjasse pühendatud ringkondade jaoks, oli Tartu ülikooli humanoidrobotite meeskonna Philospher edukal käigul Brasiiliasse jalgpalli MM-ile.”

Allameetrised terminaatorid

„Humanoidrobot” kõlab uhkelt. Tegelikult on nood siiski vähem kui meetri kõrgused, mõnd neist sai ka mullusel Robotexil palli löömas näha. „Mõni inimene on ka avaldanud kartust, et robotite arendamine kasvatab neist inimkonna vaenlased. Aga selles on küll põhjust kahelda. Kuigi robotite intelligentsuse arendamine on küllalt kaugele jõudnud, tegutsevad nad ikka vaid neile ette antud ülesande piires. Eneseteadvuse tekkest pole märkigi. Igal juhul on teaduses sel alal veel pikk tee minna. Küll aga aitab nende tarkvara arendamine meil paremini mõista inimeste tegutsemismustreid. Ning muidugi on nende arendamisest palju kasu tootmise automatiseerimisel ning igapäevaprobleemide lahendamisel,” märgib Laul, kes endalegi märkamata kasutab seni veel suhteliselt lihtsate ülesannete lahendamiseks loodud masinate kohta siiski paradoksaalsel moel isikulist asesõna. „Pole sugugi välistatud, et mõnes laboris on ka inimesega sarnaneva intelligentsiga robot juba valmis ehitatud,” lisab Laasik lähitulevikule lootusrikkamaid värve.

Meie jutuajamist üha enam kuulsust koguvas uuenduskeskuses Mektory asuvas Robotexi büroos tehnikaülikooli teaduslinnaku serval seirab laual seisev vaksakõrgune robot. Paberist volditud korpusega kollane mehike, Hongkongist pärit RQ-5 pöörab aeg-ajalt kõrisevat robotihäält kuuldavale tuues pead ühelt kõnelejalt teisele ja vilgutab tulesid. Moodne aeg, moodsad lauakaunistused.

„Kõige pilkupüüdvam ongi jalgpallivõistlus, kus kaks robotit püüavad võimalikult palju palle vastase väravasse lüüa. Selles vallas on Tallinna tehnikaülikooli robotiklubi Darth Mäger olnud mõnda aega teistest pea jagu üle. Aga teda ähvardab juba hoopis kaunima disainiga robot, mis senise plõksutamisvõtte asemel kasutab hoopis pallide väravasse tõukamist,” räägib eelolevaist võistlustest Laasik. Videost on näha, et tavalise tünnikujulise mängija asemel on veidi laualambi jalga meenutava disainiga pallija. „Sumorobotid on aga nii jõulised ja kiired, et nende kontrolli all hoidmiseks on nõutav raadio teel toimiv väljalülitamisnupp. Muidu on kõik robotid ju autonoomsed, nad juhivad end väljakul ise,” lisab Laul.

Kaelamurdev väljakutse

Kõige keerulisem ülesanne on loo alguses kirjeldatud päästeülesanne. Mullu oli proovijaid kolm, kuid kõik kukkusid läbi. Päästeoperatsioon ise tähendab seda, et mööda tala liigub robot, mis juhib enda all trossi otsas pendeldavat raskust, mille ta peab toimetama laevalage kujutavale neljameetrisele lõigule ja tagasi 60-sentimeetriste vahedega paigutatud torbikute (ehk mastide) vahelt nagu slaalomis.

„Võistluse „Päästeoperatsioon merel” võitjale pani firma ICD välja silmapaistva auhinna – 9500 eurot. Näis, kas keegi suudab selle suure väljakutsega toime tulla,” sõnab Laasik ning asub siis kirjeldama, kuidas robotivõistluste ajal (aga neid on 12 alal) leitud lahendusi saab kasutada ka praktikas.

Areenilt ellu

Ta toob hulga näiteid. Näiteks lihtsana paistva, kuid paljudele peamurdmist valmistanud joonejälgimisvõistluse edukaid rakendusi saab kasutada juhita sõidukite juures, laotranspordis, büroodes posti laialikandmisel, haiglas ravimite toimetamisel patsientidele. Labürindivõistlus on aga abiks navigatsiooniülesannete lahendamisel. Ja jalgpall, nagu öeldud, inimese intelligentsi paremal mõistmisel – kuidas me näeme, kuidas infot töötleme, kuidas otsuseid vastu võtame. Meeskonnana toimivaid roboteid võiks aga rakendada näiteks päästeoperatsioonidel.

Robotex on tõesti laiem nähtus kui vaid kaks päeva võistlusi. Selleks, et robotipäevadel kaasa lüüa, ei pea oma robotiga kohale tulema. Plaanitud on, et umbes 400 huvilist mahub kaasa lööma mitmesugustes töötubades, kus saab roboteid koostada, tutvuda 3D skannimisega, programmeerida ja lihtsat klassikalist jootmiskunsti õppida. Eraldi osakond on „hullu teadlase ja inimkäitumise” töötuba. Lastele korraldatakse joonistus-, digijoonistus-, foto- ja videovõistlused teemadel „Kui oleksin robot…”, „Robotõpetaja”, „2100”, „Robotselfie” ja „Maailm läbi roboti silmade”. Loominguvõistlustel loodetakse osalevat iga kümnendat külastajat ehk 1200 osalejat.

Tõsiseid tehnikahuvilisi köidab aga ligi 300 ruutmeetril laiuv Robotexi ajaloo suurim tehnikanäitus, kus väljas enam kui 60 eksponaati, neist suuremat osa poleks me osanud isegi unes joonistada.