Tiit Kikas mängis 6,5 tundi Estonia mälestuseks: tekkis tunne, et oleme laevas ja lendame (3)

"See oli väga südamlik õhtu. Kontsert algas kell 19.15 ja lõppes 01.36 ehk ajal, kui Estonia laev läks 20 aastat tagasi vee alla. Ma ei ole oma elus kunagi nii pikka kontserti andnud, kuid see läks väga hästi. Kolmanda tunni ajal läks muusikaline improvisatsioon Reigoga lahti eriti hästi. Mingil hetkel, kui prožektorid suunati meile, ei näinud me Reigoga inimesi, üksnes valguspulki, mis pandi püsti hukkunute mälestuseks, ja siis tekkis tunne, et oleme laevas ja lendame. See oli maagiline ja muinasjutuline hetk," kirjeldab Tiit Kikas, kuidas põimusid muusika, valgus ja inimeste meeleolu.

"Laupäevaõhtune kontsert, kus ma mängisin mitmesugust live-elektroonikat ja laserharfi ning Reigo trumme, ei olnud mõeldud laeva teekonna ja huku loona, pigem peegeldas see mantrana kohaletulnud inimeste tuju ja tundeid. See ei olnud matusemeeleolu. Tragöödiast on möödas 20 aastat, asjadele vaadatakse juba teistmoodi," räägib Kikas.

"Samas ei ole vahet, kas on möödunud kakskümmend, kolmkümmend või rohkem aastaid – see mälestus ei kustu kunagi."

Kikas mäletab üksikasjalikult hommikut, mis tõi teate Estonia hukust: "Mul oli eelmisel õhtu kontsert ja ma magasin tavapärasest kauem. Ärkasin selle peale, et üks tuttav helistas ja uuris hirmunult, kus ma olen ja kas minuga on kõik korras. Hukkunute nimekirjas olid algul ainult perekonnanimed ja Kikas käis ka sealt läbi."