Ilmar Raag: kahjuks on üks meie filmi peaosatäitja tagasi pärislastekodus (14)

Miks Viktoria tagasi lastekodusse sattus, Raag täpselt ei teagi. "See on keeruline lugu, seotud tema kasuperega ja ma ei oskagi seda rohkem kommenteerida. Tean vaid, et meie võttegrupp on temaga endiselt kontaktis ja üritab talle paremat elu organiseerida."

Raagi sõnul oli veel enne võtete algust Viktoria kasuema öelnud, et see stsenaarium on justkui üle Viktoria õla kirjutatud.

"Et see päristüdruk sarnaneb väga palju tüdrukuga, kes on stsenaariumis." Proovivõtete viimastel päevadel küsis režissöör Viktorialt, et stsenaariumis on episood, kus ta peab suitsetama, et kas ta suudab seda teha, mille peale Viktoria vastas: loomulikult, kuigi ma jätsin suitsetamise juba kümneaastaselt maha. "Vot selline oli meie väike Viktoria," ohkab Raag natuke kurvalt.

Surnuaed ja jäätis

Just Viktoriaga seoses meenub Raagile stseen, kus tüdrukud surnuaias tülitsevad. "Juba stsenaariumi lugedes mõtlesin, kuidas üks kaheteistaastane tüdruk suudab sedavõrd keerulist stseeni mängida. Valmistusime selleks võtteks põhjalikult. Tüdrukutega sai palju proove tehtud, aga ma polnud endiselt kindel, kas kõik nii välja tuleb, nagu ma tahan. Seepärast võtsime seda stseeni üles kahe kaameraga.

Et kui Viktoria suudaks ka ühe korraliku duubli teha, oleks ta mitme kaameraga üles filmitud, mis monteerimisel annab vabamad käed, sest ilmselt mitu korda järjest sama intensiivsusega ta seda keerulist stseeni teha ei suuda," selgitab Raag.

"Kui ta aga selle stseeni ära tegi, olid meil kõigil suud lahti ja silmad kui tõllarattad. Ütlesin stopp ja ta tuli poole sekundiga oma väikese tüdruku rolli tagasi ja küsis, kas ta nüüd saab seda jäätist. See oli ikka hämmastav, millise intensiivsuse ja emotsiooniga ta mängis ning sekund hiljem küsib, kas ta nüüd saab seda jäätist," räägib Raag heldimisega lastekodutüdrukust Viktoriast.

"Polina Puškaruk, kes mängib Anjat, oli Moskva teatriüliõpilane, teise kursuse tudeng ja väga tugeva Stanislavski koolitusega. Talle oli kogu aeg väga oluline, mida tema tegelane ühel või teisel hetkel mõtleb või tunneb. Isegi kui ta kaamerast kuskil sada meetrit eemal pidi kõndima, tuli ta küsima, et oot-oot, mida ta sel hetkel mõtleb. Tahtsin mitu korda öelda, et ei mõtle ta sel hetkel midagi, kõnnib lihtsalt vasakult paremale, aga ma sain aru, et tütarlaps võttis oma tööd sedavõrd tõsiselt, et talle tuli kõik ära seletada või temaga koos kõik läbi mõelda," tõdeb Raag.

Režissööri sõnul jäi ta kokkuvõttes mõlema peaosalise tööga väga rahule.

"Sest me leidsime üles selle Anja, kellel on iseendaga kogu aeg mingi probleem, aga kelle silmadest on näha, et kõik asjad toimivad ning teisalt siis see väike Kristiina, kes on lihtsalt selline väike loom ja emotsioonide kogum."

Raagi võlus ära poeetiline mõistulugu

Raag ütleb, et tüdrukud klappisid omavahel ka väljaspool võtteplatsi.

"Juba proovivõtete ajal panin ma nad kokku mängima ja seejärel vestlesin nendega eraldi, kas nad üksteisega sobivad. See oli üks minu eeltingimusi, et tüdrukud omavahel ka päriselus sobiksid," ei salatse Raag.

Põhjust, miks just Ilmar Raag Eesti, Venemaa, Soome, Valgevene ja Kasahstani koostöös valminud filmi režissööriks kutsuti, ei tule kaugelt otsida.

Režissööri veendumuse kohaselt oli esimene ja ainus põhjus, et Venemaal on interneti kaudu saanud väga populaarseks film "Klass", kus peategelaseks samuti noored inimesed.

"Olin parajasti filmimas "Eestlannat Pariisis", kui helistati, et nad saadavad mulle ühe stsenaariumi, et mingit sundust ei ole, vaadaku ma ise, mis selle stsenaariumiga teen. Lugesin loo läbi ja sain kohe aru, et midagi sellist pole ma varem teinud ja seetõttu olin ka kohe nõus. Sest selles loos oli lüürilist ja poeetilist mõistulugu. See oligi see, mis mulle meeldis.

Seda enam, et stsenaariumist võis välja lugeda, et esimese poole tunni jooksul räägib see linnas toimuvast sotsiaalsest kriminaalloost ning siis korraga tulevad sisse hoopis uued noodid ja me saame aru, et põhilugu on hoopis midagi muud," põhjendab Raag, miks ta otsekohe pakkujaga käed lõi.

Rääkides viie riigi filmistuudio töökultuurist, tunnistab ka Raag, et pelgas algul Vene poole võimalikku lohakust või käegalöömist töökultuuris.

"Õnneks osutusid need kartused asjatuks, sest kõiki neid stuudioid ühendas Peterburi tootmisfirma Globus, kes muide on olnud ka ühe James Bondi filmi taga," teab Raag. "Täna võin ma tõdeda, et sellises lääneliku töökultuuriga firmas pole ma varem töötanudki," tunnistab režissöör, kellel ju ometi tagataskus kahe aasta tagused filmitegemise kogemused Pariis.

"Selles mõttes oli Globus ka filter, mis võttis maha kõik pinged, mis võinuks Venemaal, Valgevenes või Kasahstanis tekkida. Näiteks ka meie Soome operaator Tuomo Hutri oli täiesti hämmelduses, nähes firmas sellist töökultuuri."

"Ma ei tule tagasi" võeti üles kaheksa kuuga.

"Umbes kuu aega olid võtted Venemaal ja Valgevenes, filmi viimased stseenid võtsime üles Kasahstanis.

"Nii et võtteperiood mahtus kaheksa kuu sisse, aga reaalselt võtteplatsil olime napilt kuu aega."

Sümbolism ja lumi

Kui võttegrupi sisekliima oli Raagi sõnul suurepärane, siis ootamatult keerulisemaks osutusid hoopis looduse põhjustatud tootmishäired.

"Näiteks Valgevenes pidi filmis olema veel korralik sügis, kui korraga tuli maha tugev lumi. Tegime võtetesse pausi, ootasime ühe, teise, kolmanda päeva, ja siis tuleb kuri ilmateade, et lumi ei sulagi," ütleb Raag.

"Aga kuna teatud sümbolism oli meil filmis niikuinii taotluslik ning et me olime jõudnud just stseenideni, kus see sümbolism eriti oluliseks muutub, siis ma korraga mõtlesin, et miks mitte mängida sellise ajahüppe peale, et talv on kätte jõudnud, aga tüdrukud jätkuvalt hääletavad. Nüüd, kui ma filmis seda kohta vaatan, siis mulle tundub, et see talv oli justkui tellitud."

"Ma ei tule tagasi"

Politsei eest põgeneva endassetõmbunud tudengi Anja tee ristub lastekodust põgenenud kangekaelse orvu Kristiinaga, kes on tõotanud oma vanaema Kasahstanist üles otsida. Üheskoos alustab pealtnäha kokkusobimatu paar ohtlikku teekonda, reisides pöidlaküüdiga läbi Venemaa mõõtmatute avaruste.

"Ma ei tule tagasi" on lugu ellujäämisest, südantsoojendavast sõprusest ja perekonna tähendusest.

Maailmaesilinastus toimus 18. aprillil 2014 rahvusvahelisel Tribeca filmifestivalil New Yorgis. Eestis esilinastub film 18. septembril.

• Stsenarist Jaroslava Pulinovitš
• Režissöör Ilmar Raag
• Peaosades Polina Puškaruk ja Viktoria Lobatševa
• Operaator Tuomo Hutri
• Monteerija Tambet Tasuja
• Kunstnik Anastasia Karimulina
• Kostüümikunstnik Natalia Sokolova
• Produtsendid Riina Sildos, Natalia Drozd, Sergei Seljanov, Aleksi Bardi, Oleg Silvanovitš ja Viktorija Šamlikašvili
• Tootjad: Amrion OÜ (Eesti), CTB Film Company (Venemaa), Helsinki-Filmi, OY (Soome), Belarusfilm (Valgevene), Kazakhfilm (Kasahstan)