"Ma ei tule tagasi" – Ilmar Raagi poeetiline muinaslugu (6)

Selle asemel sattus Raagi kätte Venemaa sügavusest pärit noore teatridramaturgi Jaroslava Pulinovitši tekst, mis läks talle niimoodi hinge, et ta otsustas riskida ja proovida vahendada kellegi teise mõtteid. "See on sellist tüüpi poeetiline mõistulugu, mis mulle endale meeldib, aga mida ma ise ei oleks suutnud välja mõelda. Soomlased, kes samuti osalesid selle filmi tegemisel, kasutasid ühte vana mõistet – "maagiline realism". Mulle see meeldis, sest ma ei ole veel teinud päris kaasaegset muinasjuttu, mida esimesel hetkel võiks ka päriseluks pidada," tutvustab Raag filmi, mis valmis Eesti, Venemaa, Valgevene, Kasahstani ja Soome koostöös. 

Filmivõtted toimusid Venemaal, Valgevenes ja Kasahstanis. Kas saite ka mõne üllatuse või isegi kultuurišoki osaliseks? 

Pigem üllatuse. Nägin Venemaal ühteaegu uskumatut vaesust kuskil kolgastes, aga samas oli suurtes linnades samavõrd uskumatut rikkust ja modernsust. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on Venemaa tegelikult palju rohkem läänestunud, kui võiks arvata. Mind üllatas näiteks ingliskeelsete laensõnade hulk igapäevakeeles. See tekitas tunde, et eesti keeles oleme ehk isegi rohkem leidnud oma vasteid. USA-d on ühteaegu meedias kujutatud suure vaenlasena, aga samal ajal domineerivad seal kinodes Ameerika filmid vahest enam kui meil. 

Kas filmist "Ma ei tule tagasi" võiks otsida ka poliitilist sõnumit?

See film ei ole poliitiline. Aga kaasaja kontekstis on seal lõpuks ometigi ka poliitiline sõnum, et lihtsate inimeste tasandil suudame üksteist päris hästi mõista. Kui me ainult soovime. Venemaal on palju täpselt samasuguselt mõtlevaid inimesi nagu meiegi ning neid ei tasuks endast eemale tõugata. Seejuures ei pea tegema mingeid mööndusi nähtustele, mida me mõlemad ei salli. Korruptsioon, suurvene šovinism ja sõjakas imperialism on mulle isiklikult täpselt sama eemaletõukavad kui meie murukamarane natsionalism või muidu väiklus. Mina olen Venemaalt leidnud endale sõpru ja ma ei hakka seda kunagi maha salgama. Inimese sisu on ikkagi tema hoiakutes ja käitumises, mitte rahvuses, nahavärvis ja muus taolises, mida inimene ise ei saa valida. 

Milline on olnud filmi senine rahvusvaheline vastuvõtt? 

Päris soe. Kui me New Yorgis Tribeca filmifestivalil saime Nora Ephroni eriauhinna, siis langes mul suurem kivi südamelt. Imelik on olnud mõnel pool arutelu, et see film ei ole tüüpiline Vene film, sest see on lihtsa ja arusaadava looga. Ja samal ajal on ka öeldud, et see ei ole tüüpiline Skandinaavia film, sest seal on rohkem emotsioone. Mine nüüd võta kinni. Kuid üldiselt on kõik väga kiitnud kaht peaosalist. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka fakt, et üks neist on ka tegelikult elanud lastekodus, ning see on lisanud nende mängule ja suhtele päris palju ehedust. 

Tulite hiljuti missioonilt Kesk-Aafrika vabariigist. Kas saite seal nähtust-kogetust mõne filmiidee? 

Ehee, see kogemus jääb minuga nii ehk teisiti. Ma usun, et mingil viisil tuleb see ka tulevastes filmides välja. Aga praegu on veel vara. Ma alles korrastan oma mõtteid.

-------------------------------------

Lugu vanaema otsingutest

„Ma ei tule tagasi” räägib noorest õppejõust Anjast ja 13aastasest lastekodust põgenenud Kristiinast. Nende teed ristuvad ning peagi alustab pealtnäha kokkusobimatu paar ohtlikku teekonda pöidlaküüdiga läbi Venemaa, et leida üles tüdruku Kasahstanis elav vanaema.