Inimesed

Rindeoperaator Ivar Heinmaa: ma pole kordagi haavata saanud ega jalga nikastanud. Isegi kõht pole alt vedanud! (10)

Nataly Koppel, 18. august 2014 07:00
ÕNNE PEAB OLEMA: Ivar Heinmaa on filminud reportaaže nii sõjatandritelt, kriisikolletest, tuumaohtlikus Tšornobolis kui ka tsunaamist räsitud Jaapanist. Ühtlasi on Ivari tööelust valmimas raamat, mis peaks ilmuma ajakirjaniku Madis Jürgeni sulest juba sel sügisel. Pildil neli päeva pärast tsunamit Fukushimas. Foto: Erakogu
"Tõesti, mul ei ole häda midagi. Vahel ainult kurk veidikene valutab ja see on ka kõik," kinnitab 99 riiki läbi käinud operaator Ivar Heinmaa (49). "Ükski kaader ei ole nii hea, et tanki ette ronida," kõlab paljudes sõjapiirkondades, kriisikolletes ja Tšornobõlis käinud mehe raudne reegel.

"Olen käinud viis korda Tšornobõlis ja tsunaamist laastatud Fukushimas, kus on suur kiirituseoht. Sellistes kohtades käies peab arvestama sellega, et kauaks ei tasu sinna jääda. Kui sa seda reeglit järgid, peaks kõik korras olema," leiab Ivar Heinamaa, et tervisele ohtlikes kohtades võib käia küll, kuid mõistlikkuse piires. "Jaapanis käisime ühel surnuaial, kus tohtis vaid paari minutiga mõne kiire kaadri teha ja siis tuli kiiresti lahkuda," pole Ivari arvates ükski kaader seda väärt, et oma tervist ohtu panna.

Samal teemal

"Mina ei tunne, et minu tervis oleks kuidagi halvem või imelik seetõttu, et olen Tšornobõlis või Fukushimas käinud. Mind ei ole mingid tervisehädad vaevanud," kinnitab Ivar. Talle meenub oma ligi kahekümne aastase operaatori töö ajast vaid üks kord, kui ta tundis end tõesti halvasti. "2004. aastal Tansaanias tõusis mul järsku väga kõrge palavik – 39,7. Siis käisin filmimas tõesti nagu zombi, sest meil oli vaja kohe edasi sõita Keeniasse ja sealt Rwandasse," mäletab Ivar, kuidas ta helistas koju abikaasale ja naine soovitas viinasokke teha.

"Läksin kohalikku baari ja palusin pudeli kõige odavamat viina, ütlesin, et mul pole vaja head viina, sest kallan selle sokkidesse. Baarmen tegi suured silmad. Aga viinasokid võtsid tõesti palaviku alla ja kui järgmisel päeval tegi kohalik arst mulle mingi süsti ka, oli see lõplikult kadunud," meenutab Ivar, kuidas ta kolme päevaga pääses kurnavast palavikust, mille põhjust ei tea ta siiani.

Jõelähtmel naise ja kahe pojaga elavat Ivarit pole kodus samuti ükski tõbi kimbutanud. "Vahel on vaid kurk veidikene valus ja kõik!" on Ivaril kadestamisväärne tervis. "Mul ei ole isegi kõhuhädasid olnud. Võin süüa ja juua mida iganes. Soome reporteritel on tavaliselt teisel päeval kõht korrast ära," naerab Ivar ja lisab. "Neil pole nõukogude kooli," usub Ivar, et Soome kolleegide tervisehädad tulenevad liiga puhtast elukeskkonnast.

Ivari sõnul pole ka ükski temaga kaasas olnud reporteritest võtete ajal viga saanud: "Nende ainuke mure ongi tavaliselt see, et kõht hakkab valutama," on nii Ivaril kui tema kolleegidel erakordselt vedanud. Võib isegi ütelda, et uskumatult palju vedanud.

Ükski kaader pole nii hea, et tanki ette ronida

"Ohtlikke hetki on olnud palju. Kõige jubedamaid asju nägin Tšetšeenia sõja ajal 1995. aastal. Kui üks pani ühe jõhkruse toime, püüdis teine midagi veel kohutavamat teha. Seal näiteks nüliti inimesi… Ma ei näinud, kuidas seda tehti, aga ma nägin neid tagajärgi," mäletab Ivar eriti eredalt pea kahekümne aasta taguseid sündmusi. "Jah, Tšetšeenia on kahtlemata üks kõige ohtlikum koht, kus ma käinud olen. Tulistati iga päev. Tulime eluga ühest keerulisest olukorrast välja ja ma ütlesin, et sinna tagasi ma ei lähe. See oli reedel. Pühapäeval helistas uus reporter, et kas lähme? Ja läksime," naerab Ivar.

Kuidas tal õnnestus seal ellu jääda? "Ükski kaader ei ole nii hea, et tanki ette ronida," on Ivaril raudne reegel. "Tuleb vältida eriti ohtlikke olukordi. Ja mida rohkem on kogemusi, seda paremini tead, kuidas ühes või teises olukorras käituda," on Ivaril aidanud ellu jääda kogemused ja ettevaatlikkus. "Kuid on ka selliseid olukordi, kus ei aita ka ettevaatlikkus, lihtsalt peab vedama. Kui me Süüria sõda kajastasime, tuli sõita Türgist Alepposse. Ja see on olnud minu üks ohtlikumaid sõite üldse. Meil olid kaasas autojuht ja tõlk, kes helistasid pidevalt checkpoint’idesse ja uurisid olukorda. Väga palju ajakirjaikke on seal kaduma läinud... Lõigatakse lihtsalt pea otsast ja kõik," saab Ivar aru, et ta on olnud õnnega koos.

Lendamine on see, mis tapab

Kas on tulnud ette ka olukordi, kus tuleb söömata ja joomata hakkama saada? "Alati peab kaasas olema raha, siis ei teki selliseid probleeme. Kuid kord Aleppos ei võtnud me hotellist väljudes peaaegu midagi kaasa, sest arvasime, et läheme vaid tunnikeseks linna. Aga siis hakati tulistama ja meil tuli koos opositsiooniinimestega varju minna. Kuumus oli kõva – 32–33 kraadi, laibad vedelesid igal pool, haises... Jube joogijanu oli siis küll. Pärast mitmeid ohtlikke liikumisi ühe ristmiku juurest teiseni, leidsime siiski ühe kioski, kust sai Coca-Cola laadset jubedat jooki, aga tol hetkel kõlbas janu kustutamiseks juba ükskõik mis vedelik," meenutab Ivar.

Ivar on seoses tööga läbi käinud 99 riiki: "Aasta alguses käisin Horvaatias, siis Sotšis, siis olin kolm päeva kodus, siis käisin Bosnias, Lõuna-Aafrikas, Venemaal, Indias, uuesti Venemaal, siis Krimmis. Tavaliselt olen aastas üle 200 päeva kodust ära. Tänavu pole neid päevi veel üle lugenud," viibib Ivar välismaal rohkem kui Eestis.

Gruusias on kõige külalislahkem rahvas

"Sügisel tuleb sajas riik – Bhutan, kuhu läheme filmima Soome uudiste jaoks. "Kõik maad juba korduvad, uusi riike ei tule enam eriti juurde," on Ivaril ühest küljest kahju, et avastamisrõõmu jääb aina vähemaks, kuid samas on tal hea meel, et saab lemmikuteks saanud kohtadesse taas minna. "Lemmik on Kuuba!" tulistab Ivar kohe. "Boliivia, Lõuna-Ameerika, Argentiina, nende eriliste lihatoitude ja veinide pärast," selgitab ta muiates.

"Jube hea on tagasi minna Sarajevosse – tead kõiki söögikohti, tänavaid, tead unepealt isegi seda, kuidas ja mida on sealt kõige parem filmida," on Ivari jaoks Sarajevo eriti lähedaseks saanud.

Mõni koht, mis tundub algul lausa vastik, hakkab ajapikku samuti meeldima. "Näiteks Dehli. Täielik peldik!" meenutab Ivar oma esimest reisi Indiasse. "Pärast seda, kui olin käinud teisteski kohtades Indias, hakkas see riik minu jaoks justkui avanema," nõuavad teatud kohad Ivari meelest aega, et neisse armuda.

Kõige külalislahkemat rahvast on ta aga kohanud Gruusias. "Kui me 1992. aastal seal ringi sõitsime, ei maksnud me kahe nädala jooksul ühtegi restoraniarvet ise. Ikka oli keegi kõrvallauas, kes lehvitas ja ütles – olge lahked. Seal sai ikka palju tšatšat ja veini joodud…" meenutab Ivar Gruusiat erilise soojusega.

15.–20. juulini käis Ivar Heinmaa Jaltas Soome televisioonile tegemas reportaaži sealsetest puhkajatest ja sellest, kuidas Krimmi liitmine Venemaaga on kohalikku elu mõjutanud. "Paljud kohalikud on pettunud, et neid on ühendatud Venemaaga. Nad räägivad, et nüüd on turiste poole vähem kui varem, sest oleme okupeeritud," oli rahvas küll varmas kurtma, kuid paraku mitte kaamera ees. "Putin andis ametnikele soovituse, mis tähendab muidugi käsku, et nad peavad nüüd Türgi kuurortide asemel puhkama Krimmis. Aga Vene rahvas on leidlik, juba on püsti pandud äri, kust saab muretseda tõendi, et sa käisid Krimmis puhkamas," naerab Ivar.

"Rääkisime seal ühe autojuhiga, kes oli enne Krimmi liitmist töötanud raamatupidajana, aga uued seadused on elu nii keeruliseks ajanud, et tal tuli oma ametist loobuda ja hakata rooli keerama. Varem teenis ta korraliku lisaraha kahe korteri välja üürimisega. Kui varem ei seisnud need kunagi tühjalt, siis tänavu üürisid neid vaid viis inimest. Kohalikud, kelle teenistus oleneb suvehooajast, ei teadnud, kuidas nad eeloleva talve üle elavad," meenutab Ivar. "Needki turistid, kes Venemaalt tulevad, ei loobi enam raha tuulde, vaid otsivad mingi odava pinna ja teevad ise süüa," on Ivari sõnul Venemaale kehtestatud sanktsioonid inimeste majanduslikku olukorda kõvasti mõjutanud.

Donetskis ja Luganskis Ivar viimasel ajal käinud pole. "Soome reporteritel on olnud suvel puhkused, mis hakkavad nüüd lõppema ning me sõidame üsna pea Ukraina kriisipiirkondadesse lugu tegema," on Ivarilt peagi oodata reportaaže olukorrast Ukrainas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee