Sõna otseses mõttes surmaga silmitsi on ta seisnud kümmekond korda. Korduvalt ka Tšetšeenias. "Seal nägi julmust nii ühel- kui teiselpool rindejoont," on selgitus, miks just esimene Tšetšeenia sõda Ivar Heinmaa mällu nii valus-teravalt on sööbinud. "Teise sõtta enam ei lastud." Küsimusele, kas hirmuga on võimalik harjuda, vastab ta küsimusega: mis on hirm? "Kui kuskil on tulistamine, lööb see adrenaliini üles ja hirmule sa ei mõtle. Mis ei tähenda, et hea kaadri nimel seisan ma teadlikult eluga riskides tanki ette. Samas mõtled kogu aeg, kuidas tulistamist pildi peale saada. Tavaliselt käivad sündmused sedavõrd kiiresti, et sa ei jõuagi midagi mõelda," võtab ta õõvastava igapäevatöö kokku.
Eelmisel aastal oli Ivar kodust ja perest eemal 210 päeva. Pärast seda, kui temast pereinimene sai, on lahkumised hoopis teise kaalu ja tähendusega. "Eks ta raske ole, aga peab hakkama saama," ohkab Ivar. "Abikaasa ju teadis, mis mehe ta oma kõrvale saab. Tema saab aru, tema ei nuta, kui ma ära lähen. Aga poisid, kolmene ja kaheksane, nemad nutavad," tunnistab Ivar, kelle silmad korraga kahtlaselt uduseks lähevad. "Äh, see on magamatusest," rähmab habetunud mees käega. "Aga tõsi ta on, et nüüd, kui sul endal on lapsed, on hulga raskem ära minna. Nüüd näed palju teravamalt, mis julmusi lastega maailmas sünnib. Enne mõtlesid, et siit saab jube hea kaadri või stoori, nüüd mõtled, et oh, issand, lapsed."
Tappev stress, mitte kiiritus
Nädal tagasi saabus Heinmaa Tšernobõlist, et saada viimased kaadrid järgmise aasta kevadel esilinastuvale dokkfilmile "Tšernobõli samuraid".
"Jaapanlastest turistid on just jõudnud Tšernobõlist kolme kilomeetri kaugusele jääva Pripjati linna keskväljakule ning klõpsivad kaameratega, kui korraga lendab ühe üheksanda korruse elumaja aknast välja vann ja prantsatab asfaldile," kirjeldab Heinmaa Tšernobõli argipäeva. Järjekordsed Ukraina geniaalsed ärimehed on metalli virutamas ja metallkronsteinide kättesaamiseks vanni seinast välja kiskunud.
"Käib metsik litakas, nagu oleks miin lõhkenud. Jaapanlased pööritavad hirmust silmi, sest nende teadmiste kohaselt ei ela selles juba veerand sajandit tagasi mahajäetud linnas ühtegi hingelist. Välja arvatud hundid," kirjeldab Heinmaa stseeni, mis sobiks apokalüptilisse või sürrealistlikku filmi.
Maailma suurima tuumakatastroofi üle elanud Tšernobõl meelitab isehakanud ärimehi endiselt, et pista tasku kõik, mis veel pista annab. See on Tšernobõli igapäevaelu. Seda elu ongi rindeoperaator Ivar Heinmaa aastaid püüdmas käinud.
"Kuigi meie film käivitub Fukushima katastroofiga, sest Tšernobõl jääb juba piisavalt kaugele ning poleks olnud enam sedavõrd ajakohane," selgitab Heinmaa, keda töö aasta algul Jaapanisse Fukushima katastroofipiirkonda viis, linaloo kontseptsiooni.
Küllap on Tšernobõlist tehtud sadu tõsielufilme. Miks siis veel ühte vaja oli?
Heinmaa sõnul keskendub tema film suuresti Eestist katastroofi tagajärgedega võitlemas käinud meeste lugudele. "Eestist käis seal natuke alla viie tuhande mehe, kellest täna elab
Maarjamaal 3500," teab Heinmaa. Veel saavad filmis sõna Ukraina nn surmaminejad. Neid oli 900 meest, kes kohe pärast katastroofi saadeti jaama kustutama. Nüüd on neist elus vaid 97.
"Pärnu maksuameti juhi Jaan Krinali sõnul käis Pärnumaalt Tšernobõlis 440 meest, kellest iga kuues on tänaseks surnud," teab Heinmaa. "Samas ütleb doktor Mihkel Mardna, et mehi pole tapnud mitte niivõrd kiiritus, kuivõrd stress," jätkab Heinmaa. "Mardna toob siin võrdluseks Korea, Vietnami ja Afganistani sündroomi. Mehed teadsid, et nad on olnud ohtlikus kohas. Alateadvus jääb haigeks, siis jääb sul haigeks kurk ja mõeldaksegi, et kurat, vist on vähk. See, mis mehi tappis, oli hoopis stress ja alkohol," ütleb Heinmaa. "Aga kui antenn enam ei tõuse, viib see pere lagunemiseni, ja nii joodki ennast põhja või siis muretsed surnuks."
Esimest korda käis Heinmaa Tšernobõlis 1999. aastal koos soomlastest kolleegidega. "Tollal olime praktiliselt reaktori külje all, seina ääres. Aga nüüd enam nii lähedale ei pääse."
Ehkki radiatsiooni foon on endiselt üle loodusliku, siis midagi eluohtlikku see endast ei kujuta, sõnab Heinmaa. "Kuigi paikselt elada seal ei tohi. Tööl ollakse seal järjepanu vaid pool kuud. Jätkuvalt käib reaktori katmine sarkofaagiga ning seda tööd juhendavad prantslased. Umbes 200 inimest elab ja töötab 30 kilomeetri tsoonis."
Sõda elu ei kindlusta
Rindeoperaatoriks Ivar ennast siiski tituleerima ei kipu. "Ma ei käi ainult sõjakolletes, vaid ennekõike kriisipiirkondades, nagu Liibüa ja Pakistan ja Afganistan. Iga kord pole seal rindega tegemist," räägib Heinmaa, kes alustas tööd operaatorina 1987. aastal ETVs ja on viimased paarkümmend aastat vabakutseline, peamiselt soomlaste palgal. "See on erandkorras, kui ma kellelegi teisele tööd teen."
Heinmaa elu on kindlustatud, kuigi sõja- ja kriisikoldeid kindlustused ei aktsepti. "Aga kindlustus peab olema, juba sellepärast, et kui midagi juhtub, tuuakse mind koju ära," ütleb ta sama rahulikult, nagu oleks jutt kirja koju saatmisest.
Kui kaua Ivar veel kiivri ja kaameraga mööda maailma kuumi paiku kavatseb ringi rännata, ta öelda ei oska. "Kuigi olen mõelnud, et kui peaks sattuma ette koht, kuhu ma minna ei julgeks, lõpetan selle töö ära. Paraku pole sellist kohta veel ette tulnud. Olen seni kõik tööd vastu võtnud," muigab ta.
Kommentaarid