Avasta Eestimaad: rullnokki Matsiranna romantilistelt liivadelt ei leia (11)
Kuigi nädalalõppudel kohtab Matsirannas mõlemaid, siis leidub seal piisavalt ruumi ja varju meeldivalt omaette olemiseks.
Nõukogude ajal olid Matsirannas asuvad pioneeri- ja puhkelaagrid vähemalt sama populaarsed ja ihaldatud, kui Artek Krimmis.
Kel puudus võimalus end Arteki nimekirja nihverdada, pidi leppima paremustelt teiste paikadega siinsamas Läänemere kallastel.
Pärlselja, Varemurru - neid nimesid peaks mäletama kõik need, kel vanust 30 või enam.
Kahjuks tänapäeval antud laagrid toimivad nagu toimivad - üle plangu territooriumile kiigates suuremat soovi sinna minekuks ei teki.
See-eest leidub samas rannajoonel arvukalt laagriplatse, mis mõnusamad, romantilisemad ja kaunimad kui mistahes endine pioneerilaager olla võiks.
Sestap otsustati selleaastased Matkafoorumi (kes otsib, see teab) suvepäevad pidada just Matsirannas.
Seda nii ilusa vaate tõttu, putukate puudumise pärast (meretuul ajab enamiku tüütutest pinisejatest eemale) kui ka rannikuäärsele enamjaolt kenamale ilmale mõeldes.
Ilm oli tõepoolest ilus - nagu ta suvel Eesti mereäärsetes piirkondades olema kipub.
Ent seesama putukaid peletav tuul osutus sedapuhku liiga tugevaks, mistõttu esimestel päevadel koliti laager metsa alla ümber ning lõkketule ümber istudes suisa soojemad hilbud selga tõmmati.
Viimaks saabus aga kauaoodatud suvesoe koos tuulevaikusega ning suvepäevad Matsirannas said korraliku hoo sisse.
Telklaager püstitati kõrgemale rannavallile, kust avanes merele ilus vaade.
Kes ööbis telgis, kes puude vahele kinnitatud rippvoodis. Viimased on käesoleval suvel matkajate hulgas väga populaarseteks ööbimisvahenditeks muutunud, eriti just Eestis toodetud kvaliteetsed rippvoodid.
Õhtuti koguneti lõkke äärde sumisema, päevi veedeti piirkonnas ringi tiirutades.
Vaatamist jagub Matsirannas kauaks.
Ratastel oldi ära terve päev - sõites piki rannaäärseid teid Matsi tuletornini ning sellest edasigi.
Seal on vast ilusaimad vaated terve Matsiranna kohta, rikkumata lõkkeplatsidest või inimkätest.
Metsikud kadakavälud lahesopikesi piiramas, kohati kergelt kiviklibune liivarand, mõnusalt soe merevesi, pikk jalutuskäik mööda merepõhja sügavamate kohtadeni - nauditavaid hetki pakub Matsirannas seiklemine nii üksikutele, paaridele kui suurematele seltskondadele.
Õhtul lõõmas me lõke kõrgel rannavallil.
Hoolimata sellest, et 2013. aastal 66%-st kasumitõusu näidanud (31,7 miljonit eurot kasumit) Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) ei suuda avalikke lõkkeplatse küttepuudega varustada, olime piisavalt nutikad, nii et tulematerjali jätkus grillimiseks kui mõnusaks lõkke ümber sumisemiseks.
Võimalik, et meie lõkkeleek tundus mõnelegi hilja peale jäänud kalamehele keskaegse peibutustulena, ent hommikul polnud küll rannas ühtegi paadivrakki.
Selle eest saabus iga hommik Matsirannas mõnusa ja soojana - hoolimata puude varjust küttis päike mändidealuse lämbelt soojaks ning telgist väljudes oli esimeseks tegevuseks merelainetesse tormamine.
Matsirannas võib randa peesitama jäädagi.
Erinevalt paljudest lähinaabruse randadest (Valgeranna, Pärnu jt) pole Matsirannas tüütut ülerahvastatust ning sinna satuvad praegu tõesti vaid need, kes piirkonda loodusliku ilu ja tüünuse tõttu austavad.
Kuigi päeva peale ilmus merekaldale üks seltskond teise järel, jäi ikka piisavalt ruumi igaühele ning lemmikloomadki said lainetest jahutust otsida.
Sealsamas Matsirannas vändati 2010. aastal ka mängufilm "Polli päevikud", mis rääkis Esimese Maailmasõja eelsetest meeleoludest Eestis.
Filmi tarbeks ehitati rannavette suurejooneline mõisahoone koopia, millest tormide ja lammutustööde tõttu alles küll vaid mõned väravad ning aiapostid. Ent nendegi vahel jalutades võib ette kujutada, kuidas samas kandis kaheksa miljonit eurot mängufilmi alla magama pandi.
Meie mitmepäevane Matsirannas telkimine ja rannarõõmude nautimine möödus aga vägagi meeldivalt ning see on kindlasti üks neid piirkondasid, kuhu suvel alati tagasi minna tasub.
Hetki rännakult:
Matsiranna tuletornist veidi lõuna poole jääva lahesopi ääres peesitades kostus korraga kõrvu kõva pladistamine.
Pilku merele pöörates ei paistnud ei luikesid, ega ka teisi lindusid, kes võinuks taolist häält tekitada.
Silmanurgas aga toimus kerge liikumine.
Pilku, binoklit ja fotoaparaadi fookust sättides torkas kohe silma suur tume kogu merelainetes sammumas.
Tegu oli põdraga, kes vist suvekuumuse eest (ca 30 kraadi, rannas rohkemgi) oli jahutust otsimas. Igal juhul sulistas põder tükk aega meres ning läks pea kõhuni ulatuvasse vette.
Võimalik, et tal oli eesmärk ujuda mõnele lähinaabruse saarele - selliseid uudiseid on viimasel ajal tihti meediast läbi jooksnud - ent meie siblimine rannal tundus sarvekandjat häirivat, mistõttu ta otsa ümber pööras ja tagasi kadakate vahele kadus.
Asukohad:
Rohkem ideid, pilte ja kirjeldusi kodumaiste reisisihtide kohta leiab Facebookist www.facebook.com/avastaeesti Avasta Eesti lehelt kodulehelt.
Kommentaarid