Bastille kontserdi kaks vaatust: alguses ei saanud vedama, hiljem pidama (9)

"Tere," hõikab Bastille laulja Dan Smith kolmapäeva õhtul veidi pärast 23 Õllesummeri Õhtulehe laval. Laulukaare alla ja ette on kogunenud tuhanded inimesed. Esimene laul, teine laul, kolmas laul… Võiks kirjeldada, kuidas rahvas eufooriliselt kaasa elab, ent see oleks valetamine.

Esmalt tehakse ära kohustuslikud pildid, mida suhtlusportaalides jagada, seejärel hakatakse juba uut tegevust otsima. Kes vaatab telefonist Hollandi–Argentina jalgpallimängu tulemusi, kes läheb õllesappa kesvamärjukest hankima. Suurem osa publikust istub lihtsalt vaikselt ja elavneb vaid siis, kui järjekordne pala lõpeb, sest viisakas eestlane plaksutab alati.

Mu kõrval istuv sõbranna ütleb, et esitus on ju igati esmaklassiline, ent lood on küllaltki tundmatud. Mõtlen juba etteruttavalt, et tea, kas peangi artiklis kirjeldama uimast muusikaõhtut! Samas annab bänd endast laval parima ning ergutab rahvast kaasa elama. Ja tõesti, näiteks lava ees on truud fännid, kes teavad kõiki lugusid peast ning rõõmustavad, et iidoleid oma silmaga näevad.

Aga nagu korralikus etenduses ikka, tuleb siingi ootamatu pööre. Kõlama hakkavad tuntumad lood ja publik elavneb. Igale laulule elatakse tulihingeliselt kaasa ning südaöö paiku on juba tunne, justkui oleks suurele rahvapeole sattunud.

Laulja põikas rahva sekka

Meenub, et alles mõni päev tagasi käisin siin laulupeol, mis puudutas igas mõttes. Üritused pole kaugeltki võrreldavad, aga vähemasti oskab ka kergem muusika ühtsustunnet tekitada. Ballaadi "Oblivion" eel naljatab Smith, et see on küll sobiv lugu, mida suurel festivalil esitada. See on tõsi: väljas on juba hämar, ent publiku kohale kerkib tulukeste meri.

Eeldaks, et valgusallikateks on välgumihklid, aga arvestagem siiski, et elame nutitelefonide ajastul. Möödas on need ajad, kui isegi mittesuitsetajad võtsid oma lemmikartistide suvekontsertidele kaasa välgumihklid, et oleks, mida pea kohale tõsta.

Peo kulminatsioon on aga veel ees. Mõned lood enne kontserti lõppu astub Smith lavalt maha, poeb võre tagant rahva sekka ja kõnnib ühest lava otsast teiseni. Suhteliselt lava lähedal seisnud Katre kirjeldab: "Mu ees olid umbes 17aastased tüdrukud, kes pidid õnnest ära minestama, kui ta seda tegi."

Kontsert lõpeb paarkümmend minutit pärast südaööd bändi suurima hitiga "Pompeii". Rahvamassis Oru värava poole trügides kuulen, et kontsert oli hea, aga mis peamine – jõuab veel ka jalgpalli- MMi poolfinaali lõpu ära vaadata.