Juri Andropov – kõige saladuslikum Nõukogude liider (32)

Pärast Nõukogude Liidu kauaaegse juhi Leonid Brežnevi surma valiti 1982. aasta novembris NLKP Keskkomitee uueks peasekretäriks 68aastane Juri Andropov, kes jätkas gerontokraatia traditsiooni Nõukogudemaal.

Riigi etteotsa tõustes oli Andropov juba üsna kehva tervisega. Kuigi ta püüdis aktiivselt tegutseda, saabus surm juba 1984. aasta veebruaris. Seega jõudis Andropov NSVLi juhtida napilt 15 kuud.

Siiski suutis ta oma elu jooksul palju asju korda saata ja paljusid asju ka varjata, mistõttu teda on hakatud kutsuma kõige saladuslikumaks, mõistatuslikumaks ja vastuolulisemaks Nõukogude liidriks.

Näiteks Andropovi järglasest Konstantin Tšernenkost ei ole suurt midagi rääkida, kuigi ta istus Moskva Kremlis peaaegu sama kaua kui Andropov – 13 kuud. Tšernenko on jäänud kõigile meelde vana, haige, väeti ja nõdra vanamehena, kes tuli küll võimule, kuid mitte teadvusele.

USA nädalaajakiri Time nimetas Andropovi 1983. aasta detsembris aasta inimeseks (koos Ronald Reaganiga). Huvitav on see, et tema eelkäija Leonid Brežnev, kes juhtis Nõukogude Liitu peaaegu 20 aastat, ei saanud kordagi sellise au osaliseks. Ameeriklaste tunnustuse pälvis Andropov tänu oma autoriteedile ja mõjuvõimule, mida ta omas nii Nõukogude Liidus kui välismaal.

Aegade vältel on Andropovile omistatud mitmesuguseid nimetusi, hüüdnimesid, mis mõnikord on imetlevad ja aupaklikud, teinekord aga põlastavad ja pilkavad. Enamasti oleneb hüüdnimede tonaalsus nende väljamõtlejate ja kasutajate taustast ja eesmärkidest.

Igavene tšekist

Nii on teda nimetatud igaveseks tšekistiks. Andropov töötas pikka aega – 15 aastat Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) esimehena ning oli ajaloolaste väitel 1982. aastaks ainus mees maailmas, kes oli tõusnud riigipeaks salapolitsei juhi kohalt. Mõni aeg hiljem kordasid pretsedenti Iisraeli president Chaim Herzog ja USA president George Bush, kuid nende mastaapsus oli tunduvalt nõrgem – Herzog oli juhtinud vaid sõjaväeluuret ja Bush oli vähem kui aasta Luure Kesk­agentuuri direktor. Praegune Venemaa president Vladimir Putin on küll elukutseline tšekist, kuid luureametit juhtis temagi vaid ühe aasta, mitte viisteist.

Andropovit on nimetatud Nõukogude julgeoleku isaks. Ta tugevdas julgeolekuorganite materiaalset baasi, moodustas ­uusi organeid ja allüksuseid (näiteks kuulsa erirühma Alfa). Tema juhtimisel sai Riikliku Julgeoleku Komitee üheks tugevamaks ja võimsamaks eriteenistuseks maailmas ning KGBd kartsid nii omad kui vaenlased. Kuigi praegu ei tööta Venemaa julgeolekuorganites arvatavasti enam ühtki Andropovi kunagist alluvat, peetakse teda siiamaani kõige austusväärsemaks tšekistiks, kuigi tegelikult ta polnudki tšekist, vaid tavaline parteipoliitik. Tema eluajal austati teda ja kardeti ühel ajal, sest ta oskas sisendada teistesse hirmu.

Üksildane sfinks

Ühtlasi on Andropovit nimetatud nõukogude võimu üksildaseks sfinksiks, kuna ta ei sõitnud parteijuhiks saades mööda riiki ringi ja kõnesidki pidas harva. Isegi paljud tema alluvad ei kohtunud temaga näost näkku. Ta ei jaganud oma muresid ega rõõme kellegagi ega valgustanud oma plaanidest isegi alluvaid. Andropovi üks lemmikfilme olevat olnud "Seitseteist kevadist hetke", mille peakangelase Stirlitziga tundis ta mõningast sarnasust. Mõlemad mehed vaikisid suurema osa oma elust, olid erakordselt ettevaatlikud ja erilise avameelsusega ei hiilanud. Võib-olla seetõttu ongi ta üks populaarsemaid nõukogude tippjuhte, kuna temast on teada vähe.

Teda on nimetatud ka hauakaevajaks. Andropov uskus inimnäolisesse sotsialismi ning püüdis reformida sotsialismi selle päästmise nimel, kuid seda kivinenud ehitist poleks tohtinud sõrmeotsagagi puutuda. Üsna peatselt pärast Andropovi surma variseski sotsialistlik kord kokku.

Paljud poliitikud ja ühiskonnategelased on veendunud, et kui Andropov oleks kauem võimul püsinud, poleks olnud ei Gorbatšovi ega Nõukogude Liidu lagunemist ning Ida-Euroopa riikides oleks tänaseni õilmitsenud sotsialistlik kord. On avaldatud seisukohti, et Andropov oleks suutnud ära hoida Jugoslaavia lagunemise ja värvilised revolutsioonid ning sõjad Afganistanis, Tšetšeenias ja Ukrainas. Nõukogude Liit oleks aga püsinud võimsa suurriigina.

Teda nimetatakse majandusreformaatoriks, kuna ta püüdis algatada mitut majanduslikku ümberkorraldust. Andropovi eesmärk oli reguleeritav turumajandus, mis jäi lõppkokkuvõttes siiski ellu viimata. Kuigi ta oli karmi käe ja jutuga mees, loetakse teda enamasti siiski liberaaliks, kes soovis teostada nii majanduslikke kui poliitilisi reforme. Kuna naaberriigis Hiinas olid reformid kestnud juba mitu aastat, sai Andropov veel teisegi hüüdnime – Nõukogude Deng Xiaoping. Just Deng Xiaoping hakkas Hiinas ellu viima sotsialistlikku turumajandust, mis oli ka Andropovi eesmärk.

Viimane mohikaanlane

Andropovi kolleegid nimetasid teda viimaseks mohikaanlaseks. Ta vihkas pettust, vusserdamist ja ahnitsemist võimulolijate hulgas. "Me ei tunne riiki, kus elame," on ta öelnud. Ta arendas võitlust privilegeeritud kommunistide vastu, püüdis pidurdada Brežnevi ajal rikastunud nomenklatuuri ja lahti saada varimajandusest.

Tema võimuletulekuga jõudsid avalikkuse ette mitu kõmulist korruptsiooniskandaali, suurte kaupluste direktorid võeti kriminaalvastutusele, kohtuotsusel lasti maha vargustega vahele jäänud Moskva gastronoomi direktor Juri Sokolov, ametist tagandati siseminister Nikolai Štšolokov jne.

Oma ametiajal vabastas Andropov ametist 18 ministrit ja ligi 40 kompartei piirkonnajuhti, väiksematest tegelinskitest rääkimata.

Paljud vallandatud ja kohtu alla antud funktsionäärid sooritasid enesetapu.

Suur distsiplineerija

Teda on nimetatud suureks distsiplineerijaks või kruvide kinnikeerajaks, kuna ta proovis vabaneda Nõukogude Liitu tabanud sotsiaalmajanduslikust kriisist karmi korra ja jäiga distsipliini abil.

Distsipliini hakati nõudma nii juhtidelt kui töölistelt. Andropov andis käsu korraldada miilitsahaaranguid kinodes, saunades, kohvikutes ja kauplustes ning kontrollida seal liikuvate inimeste dokumente, püüdes tabada töö ajal ringiluusivaid inimesi.

Kui selgus, et inimene on töölt põhjuseta puudunud, tabasid teda suured ebameeldivused. Ettevõtted hakkasid töötama kui kellavärk, spekulante ja laiskvorste ei sallitud.

Kuigi töölised said töö eest palka, polnud sageli seda millegi peale kulutada, sest riigis valitses esmatarbekaupade terav defitsiit.

Andropov sai kuulsaks ka seeläbi, et toidupuuduse tingimustes laskis müügile odava viina, mida hakati kutsuma andropovkaks.

Romantik ja luuletaja

Andropovit võib nimetada isegi romantikuks, kuna ta oli ka luuletaja, kelle üksikuid värsse on siin-seal avaldatud, kuid täielikku luulekogu pole siiani veel ilmunud. Ta kirjutas mitmesugustel teemadel, sealhulgas ka filosoofilisi värsse, nagu umbes selliseid:

Kuu-aluses maailmas on kõik kaduvikuline, elu on vaid hetk, olematus aga igavikuline, tiirleb universumis maakera, inimesed elavad ja ei ela.

Kuigi Andropov kirjutas luuletusi ning luges Senecat, Sokratest ja Tolstoid, võib teda ometi nimetada harimatuks kommunistiks, sest ta oli ainus kompartei poliitbüroo liige, kellel polnud kõrgharidust.

Seetõttu olid tal ka mõningad kompleksid ning ta ei sallinud kõrgharitud ja eriti kiituskirjaga lõpetanud kolleege. Kuid oma lähikonda valis ta eranditult tarku inimesi.

Juri Andropov võitles leppimatult dissidentidega

Juri Andropovit (1914–1984) on sagedasti nimetatud vabaduse lämmatajaks ja dissidentide õgijaks, sest kogu oma elu jooksul võitles ta leppimatult dissidentliku liikumisega. KGB juhina algatas ta inimõiguste eest võitlejate üle hulgaliselt kohtuprotsesse ja praktiseeris nõukogude võimule tülikate ja vastumeelsete kirjanike ja teadlaste pagendamist Siberisse või välismaale.

Tema ajal rakendati teisitimõtlemise mahasurumiseks igasuguseid meetodeid, sealhulgas sunniviisilist paigutamist hullumajja.

Andropovi korraldusel saadeti 1974. aastal Nõukogude Liidust välja kirjanik Aleksandr Solženitsõn ja 1980. aastal pagendati Moskvast akadeemik Andrei Sahharov.

On vabadusvõitlejaid, kelle arvates Andropov püüdis dissidente tagakiusamisest salamisi siiski päästa ning teisitimõtlejate vastu

suunatud repressioonid tugevnesid hoopis Gorbatšovi ajal. Seetõttu on Andropovit mõnikord nimetatud ka parimaks pahade hulgas.