Inimesed

Stsenarist ja näitekirjanik Martin Algus: “Võin kirjutada ka trammis püsti seistes, kui vaja.” (4)

Katrin Pauts, 29. märts 2014 08:00
LOOJA TUGITOOLIS: Stsenarist Martin Alguse mõtted vormuvad kirjatähtedeks mugavas kiiktoolis, kirjutuslauaks kõhule pandud padi. Foto: Stanislav Moškov
Paljude eestimaiste seriaalide autor ja hinnatud näitekirjanik Martin Algus teeb kirjatööd õhtupoolikuti mõnusas kiiktoolis, pruukides lauana patja. Tihti saab tööpäevast nõnda öö, ööst varahommik. Kui Martinilt uurisime, mis valemiga suudab ta oma tegelased nii usutavaks kirjutada, vastas ta lihtsalt – autor peab oma peas sündinud inimestest hoolima, laskma neil olla ausad ning jääma ise ausaks. Nõnda loksubki kõik loomuldasa paika.

Martin Algust (40) hindavad teleprodutsendid nii kõrgelt, et mullu üllitas Postimees loo Alguse heitlusest iseendaga – tele-edetabelites konkureerivad reitingu pärast tema enda kirjutatud sarjad. Alguse viimased suured õnnestumised on mullu TV3 eetris otsad kokku tõmmanud “Ment” ja Kanal 2-s menukalt jooksev “Naabriplika”. Tema värskeim taies on TV3 selle kevadhooaja naistesari “Padjaklubi”, kus ta on kaasstsenarist. Esimest korda teadvustas laiem avalikkus Alguse olemasolu ehk Kanal 2 aastatetaguse menuki “Ühikarotid” tuules – sari oli nii värskendavalt usutav, et oli põhjust tähele panna, kes on selle kirjutanud.

Samal teemal

Eesti seriaalitööstus on viimastel aastatel kõrgete hüpetega kasvanud ja arenenud ning ühes sellega paranenud ka telelavastuste kvaliteet. Kui varem “hiilgasid” meie seriaalid võltsilt mõjuvate dialoogidega, siis nüüd näitlejad räägivadki nagu päris inimesed. Algus tunnistab, et kui välja kukub kramplikult, on see stsenaristi süü. “Ja kui stsenarist ei saa normaalse dialoogi kirjutamisega hakkama, siis võiks režissöör julgustada näitlejaid teksti ise suupärasemaks tegema. Kui seda ka ei tehta, siis ongi tulemus puine.”

Elulähedus ja veenvus on Alguse kaubamärgid. Kuidas ta seda teeb? Ta tunnistab, et loeb iseendale mõnikord dialoogi valjusti ette. Kuid ennekõike olevat õnnestunud dialoog vaistu küsimus: “Kui seda õiget “kõrva” pole, siis jääb see kunstlikuks. Kunstlik dialoog võib isegi näiteks romaanis toimida, aga mitte nii hästi laval ega teles/filmis.”

Algusel aitab oma teksti loomulikuna hoida seegi, et näitlemine pole talle võõras – “Mendis” kehastas ta ise auahnest intriigipunujast politseinikku Urmas Viili. Praegu mängib ta teatrilaval – Polygoni etenduses “Jessika kutsikas”. Alguse teatritekstide huvilistel tasub minna vaatama Tartu Uues Teatris jooksvat näidendit “Zebra” ning Draamateatri “Kontakti” (mõlema lavastaja Ingomar Vihmar).

Kust sa pärit oled?

Elasin esimesed 16 aastat Siimustis, see on väike alev Jõgeva lähedal Vooremaal. Lapsena jooksime sõpradega palju metsas ringi või turnisime ehitusjärgus paneelmajades. Koduaknast paistis võimas vana kask surnuaia ja küla vahelisel põllulapil. 

Milline on su mälupilt lapsepõlvekodust?

Maasikad piimapudelis, esimene paduvihm igal varasuvel, lumised aknalauad. Kinos näidati India filme ja metsa kohal mürises aeg-ajalt Vene reaktiivhävitaja.

Kus elad praegu? Kus tahaksid elada?

Millisel ajal ööpäevas jookseb sulg kõige libedamalt?

Olen õhtune kirjutaja. See rütm on ilmselt sellest ajast sisse jäänud, kui veel kontoris tööl käisin. Siis lihtsalt polnud võimalik muul ajal kirjutada. Nüüd juhtub vahel, et hakkan ennelõunal midagi kirjutama, aga päriselt ei suuda ennast ikkagi kokku võtta. Teen tööd lühikeste hoogude kaupa ja see võib kesta alates lõunast kuni teinekord kolme-neljani hommikul. Hoogude vahepeal saab siis muid asju ajada ja isegi pereelu elada.

Kas mõõdad päevatööd tundides või kirja pandud tähemärkides?

Kui sarja kirjutan, siis mõõdan küll päevatööd ja teen seda lehekülgedes. Sarja puhul lihtsalt peab teatud tempos püsima, ja püstitan tavaliselt päevaks mingi eesmärgi. Näidendite ja muude tekstidega ei mõõda ma üldse oma tööd, kirjutan nii palju, kui parasjagu kirjutan.

Mida võib leida su kirjutuslaualt?

Mul pole kirjutuslauda, aga toetan oma arvuti vahel suurema ümmarguse laua peale, kus on lillepott, mingid magusavaagnad, küünal ja karahvin.

Hinda kümne palli skaalal oma töölaual valitsevat korda.

Kui mul oleks töölaud, siis see oleks suhteliselt sassis. On olnud kogemusi erinevate töölaudadega. Ilmselt oleks hindeks 5–6?

Mul ei ole erilisi tingimusi, kirjutan enamasti lamamistooli meenutavas kiiktoolis, sülearvuti padjal kõhu peal. Võin samal ajal kõrvaklappidest mingit muusikat kuulata või suhtlen aeg-ajalt arvuti tagant teistega. Vahel kirjutan mõnes kohvikus või restoranis. Võin kirjutada ka trammis püsti seistes, kui vaja. Kui sa juba kord n-ö avad ukse mingisse olukorda või stseeni ja astud sinna sisse ja lased ennast kaasa tõmmata, siis on võimalik kirjutada nii, et ümbrus enam ei häiri. Arvuti on muidugi enamasti igal pool kaasas, ilma selleta tunnen ennast abitult.

Millist osa (t)ööpäevast sa kõige rohkem armastad, millist aga vihkad?

Ma ei vihka ühtegi osa oma tööpäevast. Eriti hea tunne on, kui olen lahendanud mingi probleemi või sõlmkoha, kui olen leidnud midagi, mis avab uue ukse ja laseb intriigil edasi areneda. 

Kas oled omal nahal tundnud, et inspiratsiooni ega kriimu ridagi ei tule?

Päris nii ei ole tundnud, vahel on lihtsalt keerulisemad probleemid, valed otsused, siis tuleb probleem tuvastada ja uuesti alustada. Lähtun väga palju intuitsioonist ja lasen tegelastel ennast juhtida. Tegelased ise on alati ausad, nad ei saa käituda nii, kuidas nad ei käituks – õige lahendus on alati tegelases endas olemas.

Kuidas sa kõige meelsamini lõõgastud?

Vestlen oma lapsega, jalutan, vaatan filmi või loen, vaatan internetist mõnda loengut. Üritan iga päev ujumas käia, et mitte ainult paigal istuda. Käin Jõgeval emal-isal külas.

Kummuta mõni rumal/naljakas valearusaam või stereotüüp stsenaristidest ja nende tööst.

Olen kuulnud, et stsenaristi tööd peetakse millegipärast hõlpsaks. See ei ole üldse nii. Kui teha tõsiselt ja nii, et endale ka pärast vaadata meeldiks, siis on see töö kohati keeruline ja igal juhul väga mahukas. 

Nimeta ausalt vähemalt üks viga, millega ise algaja stsenaristina hakkama said.

Esimesed telestsenaariumid olid liiga pikad ja kärpimine oli hiljem keeruline, sest kõik oli juba justkui väga läbi põimitud. Esimest filmistsenaariumi kirjutades ei olnud mul selle töö spetsiifikast aimugi – aga seal on omad kindlad töövõtted, mida võiks teada. Õnneks midagi väga metsa ei läinud, aga kindlasti oleks saanud paremini.

Milliseid soovitusi annaksid inimestele, kes tahavad kirjutada telesarju?

Mõelge enne kaks korda, kas see on just see, ilma milleta te elada ei saa. Kui vastus on jah, siis tuleks oma ideid vormistama hakata. Pange lühidalt kirja sarja idee, kirjutage valmis esimene episood ja pöörduge selle materjaliga mõne produtsendi või stuudio poole.

Kes on su lemmikstsenaristid Eestist ja välismaalt?

Lemmikuid on väga palju, välismaalt näiteksJohn Logan, David Simon, David Lynch, Michael Mann, Larry David, Ricky Gervais, Eestist Tolk-Maimik, Sepp, Kiiler, Kivirähk jne.

“Mendi” tegevus keerles politseijaoskonnas. Kui palju sa politseitööst tead? 

Käisime spetsiaalselt politseinikega kohtumas ja meile tehti töövõtted ja taust selgeks. Selleks kulus ca kolm-neli kohtumist erinevates osakondades. Aga “Ment” rääkis sisuliselt lihtsalt ühest kollektiivist, politseijaoskond oli ainult vorm. Kasutasin seal oma kogemusi elust kontoriõhustikus ja ilmselt need teemad on universaalsed igas kollektiivis.

Miks “Ment” otsa lõppes?

Tahtsime nii öelda tipus lõpetada. Lugu sai läbi, Rein sai lõpuks uurijaks ja kui me nüüd oleks kohe edasi kütnud, siis oleks tekkinud oht, et teeme lihtsalt harjumusest edasi, aga nii ei tohiks midagi teha. Meil on kaasprodutsendi ja režissööri Ergo Kullaga selline põhimõte, et teeme ühte lugu nii kaua, kui see endale maksimaalselt pinget pakub.

Kas Eesti telekanalid teevad seriaale tellides õigeid valikuid? Missugust kodumaist seriaali võiks meil veel teha, aga miskipärast ei tehta?

Eks see oleneb eelkõige tegijatest, mida välja pakutakse. Ja kanalid ei saa väga pööraselt riskida oma valikutes, ja nõnda see pilt siis välja kujunebki. Ka eelarvepiirid panevad ideedele omad piirangud. Rohkem võiks olla näiteks ajaloolisi sarju, aga neid on väga kallis toota.

Kirjelda kohutavalt halba seriaali, mida sa mitte iialgi ei vaataks.

Mulle ei meeldi sellised sarjad, mida tehakse ainult selleks, et produtsendid saaksid raha teenida.

Kui saaksid valida ilma rahale mõtlemata, kas oleksid kogu ülejäänud elu stsenarist või näitekirjanik? Või hoopis näitleja?

Ma ei tahaks sellist valikut teha, teen kõike kolme tööd läbisegi ja need tasakaalustavad ja täiendavad üksteist ja ka mind ennast. Võtaksin pigem mõne ala veel lisaks.

Kui tihti loed raamatuid ja kui, siis keda-mida eelistad?

Loen iga päev. Lugesin varem palju inglis- ja venekeelseid näidendeid, kui tõlkijana materjali otsisin, ja samal perioodil lugesin ka palju ilukirjandust. Viimastel aastatel olen järjest rohkem huvitunud bioloogiast, filosoofiast, kosmoloogiast ja kvantfüüsikast. Enamik raamatutest on seega kas filosoofilise või teadusliku sisuga või siis nende kahe kombinatsioon, nagu näiteks Werner Heisenbergi “Füüsika ja filosoofia”. Kuulan tihti ka ingliskeelseid audioraamatuid, seda saab teha isegi autoroolis.

Kas oskad nimetada ühe eriti tähendusrikka teose, mis on sind eluteel mõjutanud või lihtsalt sügavalt hinge läinud?

Neid hetki on elus mitmeid olnud, kus sa lausa füüsiliselt tunned, et see raamat muudab sind mingil moel. Näiteks teismelisena loetud “Kuristik rukkis” ja “Sinuhe”, hiljem Bertrand Russelli, Will Duranti, Stephen Hawkingi, Richard Feynmani ja Richard Dawkinsi teosed. Aga neid on veel.

Millise elava või surnud kirjanikuga/stsenaristiga/näitlejaga näeksid end meelsasti õlut joomas ja juttu puhumas?

Heh, kirjanikega on ilmselt kõige huvitavam kohtuda nende teoseid lugedes, sest inimestena on nad sageli kas sõnaahtrad veidrikud või paljusõnalised eneseimetlejad, ja ega see õlu ka siis midagi paremaks muuda. Stsenaristidega on vist enam-vähem samad seisud. Aga häid näitlejaid näen enda ümber õnneks niigi piisavalt tihti ja vahel on saanud tõesti isegi õlle kõrvale juttu puhuda. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee