Sarvraamidega prillid, käikudeta jalgratas ja liibuvad teksad – sellise välimusega iseloomustatakse klassikalist hipsterit. Nad ilmusid pildile umbes viis aastat tagasi ja pole sealt enam kadunud. Väidetavalt on nad koloniseerinud terved linnaosad, Tallinnas näiteks Kalamaja ja Uue Maailma. Nendest räägiksid justkui kõik, aga keegi ei paista oskavat öelda, kes nad lõppude lõpuks täpselt on.
Linnastunud heal järjel boheem, kes on rahakas, aga teisalt naudib alternatiivsuse mainet – nii võiks kirjeldada hipsteri lõhestunud isiksust. "Hipster on eristuda püüdev noor inimene, kelle teistmoodi olemine põhineb ennekõike elustiilil, moel ja tarbimisel," defineerib Tallinna Ülikooli sotsioloogialektor Peeter Vihma.
See mees tunneb asja: hiljuti luges ta koos Rene Mäega loengukursust "Kes või mis on hipster?".
"Neil ei ole muud ideoloogiat peale soovi eristuda ja oma originaalsusega silma paista," lahkab lektor vaatlusobjektide hingeelu.
Just selge ideoloogia puudumine on Vihma sõnul peamine, mis eristab hipstereid teiste lähiajaloo noorteliikumiste tegelastest – punkaritest, emodest ja muudest sellistest.
"Võib-olla see ajabki inimesi vihaseks – nad tahavad erineda ja tarbida, aga puudub sisu," arvab õppejõud.
Siin peitub ka ilmselt põhjus, miks on raske leida kedagi, kes end vabatahtlikult hipsteriks tunnistaks.
Pole siis ka imestada, et Vihma ei soovi tuua konkreetset näidet, kes võiks olla Eestis mõni prominentsem hipster. "No sel juhul peaksin ma ütlema, et see inimene on poosetaja," jääb õppejõud delikaatseks.
Vihma on muidugi teadlik, et tema endagi kohta on virtuaalsetes kommentaarides korduvalt h-tähega sõna kasutatud. "Ma ise pean küll oluliseks seda, et sellel, mida ütlen, oleks ka sisu. Kuigi ka selline suhtumine on muidugi iseenesest poos," muigab ta.
Alguses olid mustad
Sotsioloogi ekskurss ajalukku selgitab, et esimest korda kasutas sõna "hipster" 1930ndate lõpul selline väga segase rassilise kuuluvusega pianist ja laulja nagu Harry Gibson. Sõna "hip" oli levinud juba varemgi, seda kasutasid tolle aja mustanahalised džässmuusikud tähenduses "lahe" või "moekas". 50ndatel räägiti hipsteritest juba kui ühetaoliseks muutuva massiühiskonna vastastest.
"Sarvraamidega prillid, kitsad teksad, viiekümnendate esteetika," loetleb Vihma tänapäeva hipsterite stereotüüpseid omadusi.
"Taaskasutamise ja kogu ökotemaatika glamuurseks muutmine – see on üks hipsterite eelistatumaid eristumisviise."
Vanad jalgrattad ja mööbel, second hand riided, need kõik on ühtäkki moekaks muutunud. Kinnitust leiab teada-tuntud tõsiasi: piisava hulga inimeste olemasolul võib mingi nähtus muutuda populaarseks üleöö.
Hipsterite igavene paradoks seisneb sageli suurtes käärides retoorika ja tegelikkuse vahel. "Mujal maailmas vihastatakse just sellise kahepalgelisuse peale: ühest küljest oled jõukas noor keskklassi inimene ja teiselt poolt räägid ennastunustavalt mingist ökoteemast, kasutades samal ajal väga keskkonnakahjulikke Apple’i arvuteid," ütleb Vihma.
"Eks hipsterid ole sellest teadlikud ja omandanud küünilise või vähemalt iroonilise hoiaku."
Kui pealinna ööellu satuks inimene, kes pole varem hipsteritest midagi kuulnud, aga tahaks neid siiski oma ihusilmaga näha, kuhu soovitaks Vihma tal siis esmajoones sammud seada? Lihtsam oleks öelda, kuhu mitte minna. "Poosetamine, kahepalgelisus ja eputamine on niivõrd levinud, et selleks ei peagi kuhugi minema," arvab ta.
"Samas on see omamoodi paratamatu, et tänapäeva pinnapealses maailmas peabki olema laheda välimusega, tulema välja uute asjadega ja looma trende," mõtiskleb Vihma.
Mitte kõigi suhtumine pole sama leebe kui temal. "Hipsterid on valdavalt jõukate vanemate lapsed, kes on endale välja mõtelnud stiili, mis tahab olla cool ja elitaarne, aga on tegelikult suhteliselt maitsetu ja ilma vähimagi individuaalsuseta! põrutab Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi etnoloogiaosakonna õppejõud Aimar Ventsel.
Kas hipsterid üldse seksivad?
Mõistagi pole hipsterid aastal 2013 samad, mida nende poole sajandi tagused nimekaimud: noored, kes käisid lahedalt riides, pöörasid tähelepanu detailidele ning kellel oli ebanormaalselt tugev stiilitunne kõiges muusikat ja stiili puudutavas. Selline oli Ventseli kirjeldusel hipsterluse algne olemus XX sajandi keskpaigas. "Buddy Holly, Elvis Costello, John Lydon," loetleb ta nimesid.
Ventsel esitab põhjaliku ülevaate, kuidas kahtlusalust inimest tänavapildis ära tunda. "Naised on kohutavalt ebaseksuaalsed ja armastavad kanda kalleid XXXXXL suuruses kampsuneid, mis näevad vanad välja."
Mehed meenutavad omakorda kaheksakümnendate aastate New Yorgi teismelisi homoprostituute või kannavad siis vuntse, kampsuneid ja liibuvaid teksaseid. Teinegi tähelepanek Ventseli poolt: miskipärast armastatakse ringi patseerida niimoodi, et ühe jalanõu paelad on lahti.
Aseksuaalsus on märksõna, mida etnoloog kasutab korduvalt. "Ma pole siiani aru saanud, kas hipsterid seksiga üldse tegelevadki," kahtlustab Ventsel.
Mõneti üllatuslikult arvab ta, et Tartus kohtab standardset hipsteristiili vähem kui pealinnas. "Tallinnas on Balti jaama taga koht nimega Tops, seal nad vist elavad," õpetab Ventsel, kust neid leida.
Teine nipp: otsida kohta, kus pakutakse "selle hooaja parimat pastat". Kõigi eelduste kohaselt on seal ka hipstereid.
Toidumaailmaga seondub veel teinegi tähelepanek. "Näiteks söögikohtade üle vaidlevates kildkondades on see alati boonuseks, kui restoran-kõrts on "hipsterivaba"," selgitab Ventsel.
Üldsegi pole kodukootud hipsterid teadlase meelest mingisugune alternatiivne lähenemissuund, vaid pigem trend. "Nad pole peavoolukultuurist väljas, vaid selle osa – mis sellest, et nad on enda arust elitaarne avangard."
Maarjamaa hipsteritel puudub ka fuck off!-hoiak ja vastandumine massikultuurile. "Pigem on vaid enese eksponeerimine trendibaarides."
Kui hipsterid on oma meelest nii lahedad, miks neid siis ikkagi keegi ei salli? "Võib-olla on üks põhjus see, et hispterid tahavad olla midagi, mida nad pole," pakub Ventsel. Nad ei ole eliit, cool, isikupärased, maitsekad ega stiilsed, vaid laias laastus jõukate vanemate hellitatud võsud, kes kipuvad asju liiga kergelt kätte saama."
Otsides luust ja lihast hipsterit
Kogumaks hipsterite kohta andmeid, pole paremat paika kui Kalamaja. Tsaariaegsest töölisagulist on saja aasta jooksul kujunenud peaaegu müütilise auraga asum, kus hipstereid leiduvat nagu muda.
Sombusel novembrilõunal valitseb F-hoone hoovis harjumatu vaikus. Leti taga toimetav paariaastase baarmenistaažiga Mihkel on hipsteritest kuulnud, kuid peab neid rohkem müütilisteks tegelasteks. "Rohkem käib meil siin soomlasi, kes ei taha minna vanalinna turistikohtadesse."
Restorani saal on täis kolmekümnendates eluaastates lõunatajaid, kuid tõepoolest ei hakka vähemalt välimuse põhjal silma ühtegi tõupuhast kahtlusalust. "Kontoriinimesed," lausub Mihkel, kui klientuurile pilgu on heitnud.
Teoreetiline osa on tal selge: ta on kuulnud hipsterite ajaloost ja enne teist ilmasõda tegutsenud džässmuusikutest. Et Mihkel oma sõnul rohkem rokiinimene on ja liigub hoopis teistsugustes ringkondades, puuduvad tal tänapäeva hipsterite suhtes ka kindlamad veendumused. "Nad näevad välja atraktiivsed, aga sisemust on vähe," teab ta siiski öelda.
Uueks sihtkohaks saab kohvik Sesoon Niine tänaval. Anonüümsust palunud perenaine tõdeb, et on küll hipsteritest kuulnud, aga vanema põlvkonna esindajana pole nende asjadega eriti kursis. "Sageli kannavad nad huvitavat peakatet," ütleb ta.
"See on mingisugune riietumisstiil, aga pole ka päris boheemlane," üritab ta defineerida. "Alati kaelaside ja tavainimestest kitsamad teksad."
Sesooni klientuuri iseloomustavat see, et ka õrnem sugupool kannab pea eranditult pükse, millele lisandub vest.
Mart Juur: hipsterid kannavad põlvkondadevahelist konflikti
"Eks igal ajal alates neljakümnendatest-viiekümnendatest on olnud oma noortekultuurid. Juhan Smuuli ajal olid lõngused, hiljem hipid ja punkarid," ütleb humorist ja melomaan Mart Juur. Noored inimesed tahavad kuuluda gruppi – see tõsiasi kehtis eelmisel sajandil ja on maksev ka tänapäeval. Kuid miks ikkagi hipstereid ei sallita?
"Kuuekümnendatel oli näiteks hästi tavaline, et ei mõistetud hipisid. Sellest on ka Mati Unt kirjutanud, kuidas neid tänavatel rünnati," võrdleb Juur.
Nagu tolleaegseidki liikumisi, võib ilmselt ka hipstereid tema sõnul vaadelda põlvkondadevahelise konfliktina, kuigi ühiskond on möödunud aegadega võrreldes kahtlemata avatumaks muutunud.
"Kõige selgem märk oleks Ewert and the Two Dragons – see on üldtunnustatud ansambel, mida tunnevad kõik," toob Juur näiteks kodumaise hipsterimuusika lipulaeva.
Kommentaarid